Aeg pole midagi püsivat, see liigub igaühe jaoks veidi erinevalt
Arusaam, et aja liikumise kiirus on absoluutne, rajaneb illusioonil. Aeg võib küll „voolata“ ühes suunas, kuid teeb seda eri tegureist sõltuvalt eri kiirustel.
Kui paigutate ühe kronomeetri mäetippu ja teise mererannale, näete, et kumbki riist näitab erinevat aega. Miks on see nii? Maa tuumale lähenemisel aja kulg aeglustub, kuna, nagu Albert Einstein oma erirelatiivsusteoorias postuleeris, moonutab suure massiga keha, nt planeedi Maa gravitatsioon, aega ja ruumi enda ümber.
„Aja paisumiseks“ (ingl time dilation) nimetatavat efekti võib vaadelda nii kosmilises mastaabis, kui mõni täht möödub musta augu lähedalt, kui ka märksa väiksemas mastaabis, nagu 2010. aastal, mil uurijad paigutasid kaks äärmiselt täpset aatomkella teineteise lähedale, ühe teisest aga 33 sentimeetrit kõrgemale. Taas täheldati, et Maa tuumale lähemal paikneva kella jaoks liigub aeg aeglasemalt.
Erinevused olid küll imetillukesed, kuid nähtuse peamine järelm on see-eest röögatu: absoluutset aega ei olegi olemas. Iga kella jaoks maailmas — ja igaühe jaoks meist — liigub aeg natuke erineval kiirusel. Nii tekib küsimus, kas aja kulgemine mingisuguses objektiivses tähenduses üleüldse toimub. Tuleb välja, et võib-olla mitte.
2017. aastal ilmunud raamatus "L'ordine del tempo" (ingl "The Order of Time", ee „Aja kord“) postuleerib Itaalia teoreetiline füüsik Carlo Rovelli, et inimese ajataju — see, kuidas me tajume aega igavesti „edasi“ kulgemas — on äärmiselt subjektiivne projektsioon. Lõppeks kaob aeg ju üldse ära, kui vaatleme tegelikkust kõige väiksemas mõõtkavas (võttes appi kvantgravitatsioonilised võrrandid).
„Asjade mikroskoopilist olekut analüüsides kaob erinevus mineviku ja tuleviku vahel,“ kirjutab Rovelli. „Asjade kõige elementaarsemas grammatikas pole „põhjusel“ ja „tagajärjel“ mingit vahet.“
Aja peamiseid omadusi kirjeldab termodünaamika teine seadus, mille kohaselt liigub temperatuur alati soojemast olekust külmemasse. Selline „liiklus“ on alati ühesuunaline. Näiteks võib jäätükk sulada tassitäies kuumas vees, kuid vastupidi ei juhtu kunagi. Rovelli oletab, et samasugune mehhanism võib selgitada seda, miks me suudame küll tajuda minevikku, aga mitte tulevikku.
„Igas olukorras, kus tulevik on selgelt eristatav minevikust, on mängus midagi sellist nagu soojus,“ märgib Rovelli. „Termodünaamika seostab aja suuna mõistatusliku ja jätkuvalt vaidlusaluse nähtusega, mida nimetatakse „mineviku madalaks entroopiaks“ (ingl low entropy of the past).“'
„Entroopia kasvamine annab ajale suuna ja teeb võimalikuks mineviku jälgede olemasolu,“ jätkab Rovelli. „Need jäljed omakorda on aluseks mälestustele, mis hoiavad koos meie identiteeditaju. Ma kahtlustan, et selleks, et mõista seda, mida me nimetame „aja kulgemiseks“, tuleks uurida meie ajude struktuuri, mitte füüsikat.
Evolutsioon on vorminud meie aju masinaks, mis toitub minevikust selleks, et aimata ette tulevikku. Just see on see, mida kuuleme, kui kuulame aja möödumise heli.
Seega või „aja kulgemise“ mõistmine seonduda pigem neuroteaduse kui fundamentaalse füüsikaga. Füüsikast selgituse otsimine sellele, miks me tajume aja voolamist, võib olla suur viga.“
Väljaspool füüsikateaduse pärusmaad on ka meie individuaalne ajataju üllatavalt elastne. Selleks, et tajuda kummalisi ajataju-moonutusi, pole vaja kuigi kaugele reisida. Näiteks nõristab inimorganism eluohtlikena tajutud olukordades hulgaliselt adrenaliini, mis paneb inimese sisemise kella kiiremini „tiksuma“ ja tema aju tajuma ümbritseva aja liikumist aeglasemana.
Teine levinud tajumoonutus ilmneb tähelepanu teatud viisidel keskendades. „Kui mõtleme sellele, kuidas aeg praegusel hetkel kulgeb, on tugevaim ajataju mõjutav tegur tähelepanu,“ kinnitab USA-s Minnesotas tegutseva Püha Tooma ülikooli turundusprofessor Aaron Sackett.
Ta jätkab: „Mida rohkem tähelepanu pöörame aja kulgemisele, seda aeglasemalt see reeglina kulgevat paistab. Kui tähelepanu pöördub aja kulgemiselt millelegi muule — näiteks millelegi huvitavale, mis parasjagu kusagil lähedal aset leiab, või ka lihtsalt põhjalikule unistamisele —, kaotab inimene tõenäolisemalt aja kulgemise taju, mis tekitab tunde, nagu libiseks aeg mööda varasemast kiiremini.
Öeldakse, et kui on lõbus, siis aeg lendab, kuid tegelikult tuleks öelda, et aeg lendab siis, kui mõelda muudele asjadele. Just seetõttu võib aeg kiiremini lennata ka olukordades, mis kindlasti pole lõbusad — näiteks tulise vaidluse käigus või eelseisva esinemise pärast pabistades.“
