Isegi su telefonilaadija on võimsam, kui inimesed esmakordselt Kuule viinud arvuti
Inimene astus esimest korda Kuu pinnale 20. juulil 1969 Apollo 11 missiooni käigus, millest on nüüdseks möödunud pool sajandit ja pea seitse kuud pealekauba.
Tehnoloogiahiid Apple’i jaoks tarkvara arendav Forrest Heller avaldas selle meenutamiseks oma blogis huvitava võrdluse, kuidas arvutinduse kiire areng on viinud seisu, kus isegi arvuti või nutitelefoni aku täitmiseks kasutatavad laadijad omavad rohkem arvutusjõudlust kui Apollo 11 juhtarvuti.
Ometi olid kosmosesõiduki pardal olnud side- ja navigatsioonisüsteemid tollal tõeline tipptehnoloogia ja oma ala „viimane sõna”.
Isegi lihtsamad arvutid olid 1960ndate lõpus nii jurakad, et täitsid meie mõistes mitu tuba. See polnud kosmosereisiks muidugi praktiline lahendus, aga kosmoselennuks vajalikud arvutused olid liiga keerukad, et astronaudid võiks neid käsitsi teha.
NASA ja Raytheon Company koostöös valmis siis Apollo juhtarvuti, üks esimesi integraalskeemi (ehk lihtsamalt öelduna mikrokiipi) sisaldavaid arvuteid. See oli mõõtudelt piisavalt väike, 61 x 32 x 17 cm, et Apollo juhtmooduli kontrollpaneeli sisse mahtuda.
Apollo 11 arvutil oli muljetavaldav 1 MHz taktsagedus, mis lubas sellel teha umbes 40 000 arvutustehet sekundis. Kuule ja tagasi Maale lendamiseks sellest, nagu näha, piisas. Tänapäeval on aga oluliselt võimsamad protsessorid praktiliselt kõigis vidinates, Helleri toodud näitel telefoni-kiirlaadijateni välja.
Praegune akulaadimise standard USB-PD (USB Power Delivery) on eelnevatega võrreldes suur samm edasi. Seadmed võivad selle teel saada kuni 100vatist võimsust, aga adapterid – ja eelkõige nende sees leiduvad kiibid – panevad paika ja hoiavad seadmele sobivat laadimisvõimsust. Nii et ka vooluadapterid on põhimõtteliselt väikesed arvutid.
Helleri toodud näidetest on tagasihoidlikem Google’i Pixel-seeria telefonide laadija, mis pakub kuni 18-vatise võimsusega kiirlaadimist (nii esikmudeli ka uusimate 4 ja 4 XL-i puhul). Selle kontrolleri Weltrend WT6630P taktsagedus on 10 MHz ehk ligi kümme korda kiirem kui Apollo juhtarvuti oma.
Ka tänapäeval on kosmosemissioonides kasutatavad arvutid palju vähem võimsad kui nende maised „vennad”. Seda vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on ilmaruumis käivatel kompuutritel teisi eeliseid, näiteks tublisti suurem vastupidavus radiatsioonile ja vibratsioonile, mis oleksid tavaarvuti jaoks suur oht.
Teiseks pole lihtsalt võimalikult suurt jõudlust vaja, kui selle käigushoidmiseks kulub ka palju rohkem energiat – arvuti on vaja panna ainult kindlaid ülesandeid täitma, mis hoiab ressursse kokku.
