BMW X6 esimene põlvkond oli omal ajal algus sellele, mida linnapildis tänapäeval rohkelt näha võib – ümaratele ja muljatele kupeemaasturitele.
Kupeeks nimetatud muljas kõrgendatud sõiduk keeras vinti peale niigi paljude meelest üsna mõttetule segmendile ehk linnamaasturitele, liiatigi veel kallitele nagu X5 ja selle hõimlased.
See võttis vähemaks sedagi, mida maasturiostja muidu justkui oma raha eest saaks – ruumi, ja lisas juurde… hinda. Suhtumist. Firmamärki. Elustiili.
Suurem, pikem, helendav(am)
Uus BMW X6 on seda kõike veel rohkem – bigger, longer, uncut. Puusad on laiemad, rööbe on laiem, (millimeetrid ei ole siinkohal olulised, mulje maksab) ja muidugi „neerud“, mis on veel suuremad ja tagatipuks helendavad.
BMW üha suurenevad signatuurneerud on internetis omajagu naljadele ainest andnud, aga need teevad oma tööd ja torkavad silma, tõmbavad tähelepanu, saadavad maailmale sõnumi: mina olen siin.
Kellele seda vaja on, küsite te? Sellist autot ei osteta sellepärast, et seda vaja oleks.
Et X6 on oma eelkäijast vaid mõned millimeetrid suurem (pikkus 4935 mm, laius 2004 mm), ei oma tähtsust – roolis istudes tundub see üleelusuurune.
Seda tunnet võimendab kindlasti kupeemaasturile iseloomulikult kesine nähtavus. Võimsad esitiivad kaarduvad ei-tea-kui-kaugele, nurgad on ei-tea-kui-kaugel, tagaaken, millest välja ei näe, tundub samuti kilomeetrite kaugusel, aga kui kaugel täpselt…
Teatav annus arrogantsi on BMW DNA-sse igaveseks kinnistunud, X6 on selle puhtaim manifest ja see on omal moel häbiväärselt mõnus tunne.
V8 on loomulikult valikus
X6 on saadaval ka palju võimsama V8-bensiinimootoriga, kuid esindus andis mulle kõige mõistlikuma, 3-liitrise diisli, millel pakkuda 195 kW ja 620 Nm.
Kõlab isegi lubavalt, samas muljuri 2,3-tonnine tühimass tegi veidi skeptiliseks. Õnneks põhjuseta, diisel oli igati oma ülesannete kõrgusel, vedades innukalt ja erksalt, eriti sportrežiimis. Võimalik, et M-tähed mudelinimes oleksidki juba ebatervislikult mõjunud.
Ruumipuudust ma oma keskmise eesti mehe kasvu juures ei täheldanud, ja oluline on seegi, milline see ruum on. X6 sisemus hüüab iga molekuliga: „Vaata mind, ma olen stiilne, hinnaline, kõrgemast klassist!“
Materjalid on käe all mõnusad, koostekvaliteet on hea, istmed on mugavad ja panipaigad käepärased. Mitte midagi ekstravagantset, aga see polegi eesmärk, kui väljas on sellised neerud.
Sõitmine nõuab harjutamist
Sõidu poole pealt võtab X6 harjumist, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tundub see nii lahmakas, et kõik teed oleks justkui veidi liiga kitsad, eriti kui olete harjunud liiklema nö tavasuuruses autoga.
Teiseks on alguses veidi raske spidomeetrit vaatamata aru saada, kui kiiresti noobelmuljur liigub, või tunnetada, mis kiirusel kahetonnise loomaga kurvi minna kannatab.
Sealjuures ei ole X6 vedrustus kaugeltki üleliia pehme, aga selle kaldumist on alguses raske aimata, ja sarnane lugu on roolitunnetusega. X6 juht on minu maitsele keskkonnast veidi liiga isoleeritud.
Samas märgib see kõhklus piiri, kust algab selle auto väärkohtlemine. Tuleb endale meelde jätta, et tegemist ei ole võidusõiduks mõeldud autoga.
BMW X6 viib teid linna ja linnast välja, silub meisterlikult teekonarusi ja hoiab teie pingelisest ja vastutusrikkast tööst väsinud keha.
Võimas ja võimekas, absoluutselt. Aga selle õige stiihia ei ole energilised kurvid ja täpne juhitavus, vaid mugav ja kiire kulgemine.
