NÄRVID LUUBI ALL | Hoidke närve ja teil on eeldusi elada 120-aastaseks!
Kaasaegne inimene elab pidevas väljakutsete olukorras, mida saadab stress. Tänapäevase inimese jaoks on pingul närvisüsteem igapäevaelu osa. Nooremad inimesed on oma vanematelt ja vanavanematelt võib-olla kuulnud, et nende nooruses stressi ja depressiooni polnud, ent kui me pöördume ajalukku, siis me leiame esimese teadaoleva stressi ja depressiooni kirjelduse juba 8. sajandist enne meie aega. Nimelt kurdab Achilleus Homerose "Iliases" emotsionaalse fooni langust ning veeretab peas mõtteid enesetapust. Stress ja sellest lähtuvad hädad on meie närvisüsteemile kõige suuremaks ohuks.
Närvisüsteem mängib meie elus keskset rolli, sest on vajalik psüühiliste protsesside ning seisundite juhtimiseks. See töötab lakkamatult kontrollides, koordineerides ja suunates erinevaid protsesse. Tänu närvisüsteemile oleme võimelised liikuma ja mõtlema, sellest sõltuvad meie emotsioonid ning tunded. Põhimõtteliselt üleüldse kõik, mida me teeme, oleme me võlgu närvisüsteemile.
Närvisüsteem kujutab endast looduse imet ja annab uurimisainest erinevate erialade spetsialistidele. Selle talitus, täpsemalt töökindlus, täpsus, kiirus on etaloniks tänapäeva inseneridele, kes loovad roboteid, bioonilisi jäsemeid ja kunstorganeid. Soovivad ju nemadki, et nende looming oleks võimalikult lähedane originaalile.
Selle kopeerimisest ning kunstinimese homunkuluse loomisest unistasid aga juba keskaegsed alkeemikud eesotsas Paracelsiuse ja Arnaldus de Villa Novaga. Ainult et alkeemikute ideed kunstinimese loomiseks tunduvad tänapäeva teadmiste juures naeruväärsed – näiteks arvati, et selleks on vaja panna inimspermat hobusesõnnikusse jne.
Närvisüsteem peidab endas erinevaid võimalusi ja palju saladusi. Rääkida looduse imest pole palju, sest millise sõnaga veel kirjeldada seda, et arterite seinad kannatavad kuni 20 atmosfäärilist rõhku, kuid normaalsetes tingimustes ei ületa rõhk veres üht kolmandikku atmosfääri. Teadlased ütlevad, et meil pole paljudest oma võimetest veel lihtsalt aimu.
Stress on taaskord tegur, mis meie oletatavaid supervõimeid kärbib. Näiteks võtame eluea. Üks siinkirjutaja tuttavaid arstiteadlasi on öelnud, et kui vältida stressi ning kahjulikke harjumusi, on inimestel "käiguvaru" 120 aastaks. Möödunud kevadel aga oli võimalus vestelda ühe Venemaa kuulsaima gerontoloogiga, kes väitis, et 150 eluaastat ei peaks inimorganismi jaoks probleeme valmistama. Läänes on ka neid gerontolooge, kes väidavad, et stressita, haigusteta ja traumadeta elaks inimene nagu Piibli-aegadel 700-aastaseks. Aga ikka see stress, stress, stress...
Kõige paremini annavad meile närvisüsteemi olulisusest tunnistust tagajärjed, mis võivad kaasneda sellega, kui närvisüsteemi töö saab tõsiselt häiritud. Ilma käte või jalgadeta on võimalik juhtida autot (motospordisõbrad tõenäoliselt teavad Alex Zanardit, endist vormelipilooti, kes tegi comeback’i pärast jalgade amputeerimist) või teisi inimesi, luua suhteid ja peret (kätetul-jalatul Austraalia motivatsioonioraatoril Nick Vujcicil on juba näiteks neli last), ent patoloogilised muutused närvisüsteemis võtavad inimeselt kõik need eelised, mis ta kunagi ülejäänud loomariigi ees on saanud.
Muudatused psüühikas on läbi aegade ümbritsevatele sügavat muljet avaldanud. Kunagi keskaegses ja varauusaegses Euroopas arvati, et sellised inimesed on jumalale lähemal, neid kostitati ja neile pakuti öömaja ning igasuguste ullikeste tee peal kohtamist loeti heaks, õnnelikuks märgiks. Ent alates 18. sajandi valgustusajast on see suhtumine muutunud ning igasugustele küla-ja linnahulludele pole maailmas, kus kõik on allutatud ratsionaalsele arvestusele ning analüüsile enam kohta. Vaevalt et tänapäeval terve mõistusega inimene usuks psüühikahäirete all kannataja jumalikkust.
Kuid tegemist on suure probleemiga – statistika järgi kannatab maailmas umbes 40 miljonit inimest tõsiste psüühikahäirete käes. Meie jaoks paha uudis on see, et nii palju, kui on eri riikide suurtes ettevõtetes korraldatu stressiuuringuid, siis pingerea esirinnas on ikka Põhja-Euroopa ning skaala teises otsas Lõuna-Euroopa maad nagu Hispaania, kus töötegemist võetakse "lõdvemalt".
Üldse - kui me vaatame igasuguseid "õnneindekseid", siis hakkab silma, et nende pingeridade tipus kroonivad sooja kliimaga maad, kus on hea jalgpall ning ilusad naised ja siesta.
Kui tulla tõsisemalt tagasi stressi juurde, siis lühiajaline stress ei sega organismi tööd. Kui inimene närveerib, siis surve organismile kasvab, ent pole piisavalt tõendeid, et see tekitaks pikas perspektiivis probleeme tervisega.
Tõsi, ei maksa unustada, et krooniline stress käib sageli käsi-käes ebatervisliku elustiiliga – inimene hakkab üle sööma, suitsetama või otsima leevendust alkohoolsetest jookidest. Kuid selline käitumine aitab kaasa südame-veresoonkonna haigustele, teise tüübi suhkrutõvele ning onkoloogilistele haigustele. Peale selle on stress ka oluline riskifaktor depressiooni tekkimisele.
Nii, et hoidke oma närve... Nii enda kui ka teiste omi.
