Mida võtta, mida jätta ehk räägime auto lisavarustuse valikutest
Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli võimalik tellida autole juurde vaid mõni elementaarne lisa, siis tänapäeval ei ole kuigi keeruline auto baashinnale veel teist samapalju juurde panna.
Kui eesmärk pole sõpradele autoliike tehes uhkustada, et uus pereliige veeres tehasest välja kõikide lisadega, annan omapoolseid soovitusi, millist lisavarustust on mõistlik uuele sõidukile valida.
Lisaks tahan ka juhtida tähelepanu sellele, et samasugune lisa võib eri tootjate sõidukitel töötada erinevat moodi ning et hämmeldavaid olukordi vältida, oleks vaja endale enne selgeks teha, mida täpselt lisaks tahetakse.
Turvalisuselt allahindlust teha ei saa
Turvavarustus, millele võibolla alati esimese asjana uut sõidukit soetades ei mõelda, on tootjate jaoks sama tähtis, kui keskkonda vähem saastavamate tehnoloogiate välja arendamine. Seepärast küsimust, mida võtta, mida jätta, ei ole – kõik elutähtis peab varustuses olema.
Autode turvalisust mõõdab Euroopas Euro NCAP, kelle hinnang sisaldab baasvarustuse turvalisust ning uuemal ajal levima hakanud sõiduabisid. Et saavutada viis tärni, peab juba standardvarustus sisaldama liiklusmärgi lugejat, kokkupõrke ennetussüsteemi ning oma sõidureas püsimise hoiatust.
Autotootja pakub lisavarustusena juurde ka abisüsteeme, mis peaks veelgi rohkem vähendama õnnetusse sattumise ohtu. Enamasti tulevad kõik need abid ühe paketina peale ning eraldi linnukesi tegema ei pea. Kuna sellise tehnoloogia välja töötamine pole odav ning ka lisapakett on üsna kallis, siis kaaluvad paljud nende vajalikkust.
Soovitan selle kulutuse kindlasti teha siis, kui sõitmist on palju asulavälistel teedel, millel on ka korralik teemärgistus (oluline eeldus süsteemide heas töös). Lisaks ei kasuta kõik autotootjad kõige viimaseid uuendusi, näiteks ohu korral pidurdab mõni vaid kuni 25 km/h või ei keera rooli tagasi, kui auto hakkab välja vajuma oma sõidureast.
Turvavarustuse alla liigitatakse muuhulgas ka sõiduki esituled ning võimaluse korral ei soovita ma koonerdada. Kuna pimedat aega on meil palju, siis hea nähtavus muudab liiklemise ohutumaks. Peamiselt kasutatakse tänapäeval leedtulesid, kallimatel varustustasemetel isegi leed-maatrikseid, kuid lahendused võivad erineda. Näiteks, kui puudub automaatne kõrguseregulaator, on valgusvihk nõrgem.
Lisad, milleta enam ei oskakski
Tihe konkurents tootjate vahel on tarbjate rõõmuks toonud väga palju mugavust autode standardvarustusse, näiteks pardakompuuter, sinihamba kaudu ühendumine, kliimaseade ning palju muud mugavat, mille eest mitte väga kauges minevikus tuli juurde maksta.
Baasvarustusest sõltub, kas ja millise varustustaseme ostja valib. Kaks lisa, milleta ise enam rooli taga elada ei tahaks, on roolisoojendus ning kohanduv püsikiirusehoidja. Vähemalt Opeli puhul kehtib loogika, et kui on olemas need kaks, on ka kõik muu hea autoga kaasas.
Lisad, mille olulisus on küsitav
Küll ei oska ma lugu pidada Sport nupust tavalise pereauto armatuuril – tavaliselt ei tee see midagi sportlikumaks – kes ikka püssida viitsib!? Ka iseparkimisest (väga aeglane) ning panoraamkatusest (kallis, ja võtab pearuumi ära) ei mõista ma pidada niipalju, et need kindlasti auto varustusse valiksin.
