Viimaste mammutite raske elu: lõhna ei tunne ja järeltulijaid ei saa
Geene ka elevandiembrüo abil "ellu äratada" üritanud teadlaste sõnul on mammutite kurb lõpp hea näide, miks peaks suuremaid loomapopulatsioone kaitsma. Liigväikse populatsiooni piires sigimine tõi mammutidel kaasa palju geneetilisi haigusi - viimsed mammutid ei tundnud näiteks pea üldse lõhna ning olid põhimõtteliselt viljatud.
"Meie töö peamine uudsus seisnes selles, et äratasime Wrangeli saarelt pärinevad mammutigeenid ellu, et katsetada, kas nende mutatsioonid on kahjulikud," ütles Buffalo ülikooli evolutsioonibioloog Vincent Lynch.
Varasemad uuringud toetavad
Teadusajakirjas Genome Biology and Evolution avaldatud töö põhineb suuresti varasematel uuringutel, kuna mammutite välja suremist on üpris põhjalikult uuritud. Näiteks leidis ka 2017. aastal avaldatud teadustöö, et võrreldes varasemate populatsioonidega oli Wrangeli saare mammutidel vähe geenimutatsioone, mis tõi kaasa hulga väärarenguid.
"2017. aasta uuring näitas, et Wrangeli saarel elavatel mammutidel kogunesid kahjulikud geenimutatsioonid. Me leidsime oma midagi sarnast ning tahtsime seda ka päriselt katsetada, äratades need geenid elevandiembrüote abiga ellu," selgitas Lynch.
Enne katset avastatud varasemad leiud põhinesid mammutite genoomi võrdlemisel nende hetkel elus olevate lähimate sugulaste - elevantidega ning ka vähemalt kahe varasema mammutiga, kelle geneetiline info kogutud oli. Kui Wrangeli saarelt leitud mammut pärineb umbes 4000 aasta tagusest ajast, siis mammutid, kellega võrdlust läbi viidi, elasid Maal umbes 45 000 ja 20 000 aastat tagasi.
Valesti oli palju
Probleeme oli viimsetel mammutitel - keda elas saarel eraldatult umbes paarsada tükki - palju. Geneetiline info viitas defektidele spermide arengut reguleerivates süsteemides, närvisüsteemi arengus, insuliini reguleerimise süsteemides, lõhnatajus ja teisteski hädavajalikes süsteemides.
"Me teame, kuidas lõhnataju arenemise eest vastutavad geenid toimivad," ütles Lynch. "Seega saame mammutil samast geeni ellu äratada, pannes kultureeritud rakud seda geenid tootma. Hiljem vaatlesime, kas selle eest vastutav valk toimib. See ei toiminud ning nii saamegi tuletada, et ilmselt need loomad ei tundnud enam hästi lõhna," selgitas bioloog.
Geneetilised häired ja vähenevad populatsioonid olid aga vaid üks tegur, mis mammutite välja suremises olulist rolli mängis. Kõige suuremat rolli mängis Maa soojenemine, mis tõi kaasa ka inimeste laiema leviku ning suurema mammutite küttimise ja nende arvukuse vähenemise. See omakorda aga võimendaski geneetiliste häirete esile kerkimise probleemi.
Teadlaste sõnul on sarnaseid trende võimalik täheldada ka praegu ning inimesed peaksid olema loomade ja looduse kaitsmisel olema väga tähelepanelikud. Kuigi meile võib tunduda, et mingeid loomasid on võimalik veel puhtalt numbrite põhjal hinnates päästa, on vaja, et ka geneetiline mitmekesisus säiliks ning see tähendab, et üksikutest väikestest populatsioonidest ei pruugi liikide säilitamisel piisada.
