Teadlane vastab: kas inimene võib elada 150-aastaseks?
Antud hetkel ei ole see võimalik. Selle kasuks räägivad siiski mõned faktid.
19. sajandi lõpust on võimalik kontrollida inimeste eluiga ja selle muutumist. Kui võtta ette pikemaealiste kontrollitud edetabel, siis seal on umbes 48 inimest. Kõige vanimaks elanud on prantsuse daam Jeanne Calment. „Calment“ tähendab eesti keeles „rahulikku“ ning praeguseks on aru saadud, et rahulikkus on üks nendest faktoritest, mis pikendab inimeste eluiga.
Calment elas 122. aasta ja 145. päeva vanuseks, ta sündis 1875 ja suri 1997. Edetabelis on ta teistest pikalt üle. Mis talle, aga saatuslikuks sai, oli see, et ta isoleeriti hoolekandeasutuses ülejäänud maailmast. Inimestel on vaja ka teiste inimeste tähelepanu ja kui see ära kaob, siis kaob sageli ka elu mõte. Võimalik, et kui oleks olnud korralik keskkond, siis ta oleks veel vanemaks elanud.
Praegu tundub, et inimese eluea ülempiir on kusagil 115-eluaasta juures. Kusjuures inimeste hulk, kes sellele piirile lähenevad, aina suureneb. Ka praeguses Eestis tuleb 90-aastaseid ja 100-aastaseid juurde. Sellele aitavad kaasa erinevad faktorid.
Eelkõige, meditsiini areng. Mõned ei taha seda tunnistada, aga kõige olulisem tegur on vaktsineerimine, mis on andnud inimestele kõige rohkem eluiga juurde. Räägitakse palju vähist ja südameveresoonkonnahaigustest jagu saamisest, ent selle tegur inimeste eluea pikenemisel on väiksem. Suurteks väljakutseteks on neurodegeneratiivsed haigused. 80-eluaastastest põeb Alzheimeri tõbe umbes veerand ja see on suur väljakutse inimkonnale.
Vananemisega kaasneb ka immuunsüsteemi allakäik. Selle puhul on oluliseks tunnuseks une kestus, sest immuunsüsteem ja uni on omavahel tihedalt seotud. Mida tugevam on immuunsüsteem, seda parem on uni.
Kas võtmeks on harknääre või eriline valk?
Kui tulla tagasi selle tabeli juurde, siis skeptilised teadlased ütlevad, et antud teadmiste juures on meil keeruline seda ületada. On ka teisi, kes leiavad, et need, kes on sündinud 21. sajandi algul, elavad kõik sajaaastaseks ja võimalik, et nad näevad 22. sajandit. Hetkel, me ei saa seda kinnitada. Nagu spordiski, oleks inimese eluea pikendamiseks tarvis lisavahendeid.
On rida uuringuid, mida on sooritatud nii loomade kui ka inimeste peal. Inimese ajus on olemas valk, mida tuntakse „rest-i“ nime all ja mille ülesandeks on pidurdada aju tegevust ning vähendada aktiivsust. Võimalik, et see valk on ka üheks põhjuseks, miks tekib Alzheimeri tõbi, kuna pidurduse ja erutuse vahekorrad ei ole paigas.
Üks teine uuring põhineb vanal tõsiasjal. Arvatakse, et kasvuhormoonid aitavad vanemaid inimesi noorendada. Kasvuhormoone on proovitud erinevates kombinatsioonides. Ja see uuring keskendus keskealiste inimeste harknäärmele, mis on aktiivne, kui inimene on noor ja kui ta jõuab 40. aastatesse on see asendunud rasvkoega.
Ühes uuringus kombineeriti kasvuhormooni teiste ainetega ja leiti, et on võimalik harknääret noorendada. Uuring korraldati üheksa vabatahtliku peal, kes oli vanuses 51 kuni 65, ning nad võeti aasta aega kasvuhormooni. Kasvuhormooni probleem seisneb selles, et see kutsub esile diabeeti. Selle vastu anti kahte ravimit: dihüdroepiandrosterooni ja metformiini.
Neid ravimeid anti aasta jooksul ja leiti, et mõnel inimesel hakkab harknääre regenereeruma ja paranevad immuunsuse näitajad. Siis tuli mõte kontrollida teatud epigeneetilisi kellamehhanisme, mida on seostatud vananemisega. Ilmnes, et need mehed said nooremaks. Seda uuringut on vaja kontrollida, aga see annab lootust.
Tegelema peab ka telomeeridega
Keskne küsimus on, kuidas vananemist pidurdada. Näiteks erinevate vaimuhaiguste, kas või skisofreenia puhul, toimub inimorganismi kiire vananemine. Sellega kaasnevad erinevad probleemid ja küsimused. Näiteks, kas me ei mõjuta sellega kasvajate teket. Kuid kinnas on loodusele heidetud.
Hiljuti ilmus veel üks uuring, mis tehti hiirel. Kui palju räägitakse geenide modifitseerimisest, siis selle katse käigus pikendati rakkudel telomeere, mis jagunevad ning iga jagunemisega jäävad need lühemaks kuni muutuvad sedavõrd lühikeseks, et jagunemise ei toimu. Ja siis on lõpp!
Raku jagunemiste arv määrab meie eluea. Kui telomeere pikemaks tehti, siis hiired elasid kauem, nende kehakaal oli väiksem, neil polnud kasvajaid. Kõik arteroskleroosiga seotud näitajad, kolesterool ja nn. LDL-kolesterool, olid ülimadalad. Tõepoolest- telomeeride pikemaks muutmisega on võimalik pikendada eluiga ilma geene „mudimata“.
See saavutati tänu ensüümile nimega telomeraas, mille aktiivsuse tõus pikendab telomeere. Telomeraasi aktiivsust on vanemas eas seostatud erinevate kasvajatega. Selles uuringus telomeraasi aktiivsus toimis tüvirakkudes.
Kolmandaks on energiatarbimise redutseerimine teatud elueas. Toidukvaliteedi osas ei tohi me kaotada komponente, mis on vajalikud meie organismi toimimiseks. Selliseid katseid on tehtud primaatide peal ja leiti, et tänu piirangutele on võimalik eluiga pikendada.
Eluea pikenemine on üldine nähtus ja näiteks eesti naised on oma lääne eakaaslastele järele jõudnud. Kuid teatud populatsioonide puhul võib tähendada keskmise eluea kahanemist. Üheks näiteks on mustanahalised naised Ühendriikides. Ilmselgelt on seos liigsöömise, rasvumise ja sarnaste 21. sajandi hädadega. Teisalt väheneb eluiga ka erinevate tervisehädade tõttu ka erinevates Aafrika riikides. Kuid see on pikem teema.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui me tõstame lati 150 aastani, siis jookseme selle alt läbi. Aga lootust on.
*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.
