Jahimeeste sõnul on põtrade arvukus langenud, avariide arv aga ei kahane
Jahimehed on seisukohal, et põdra asurkonna vähenemist Eestis tuleb ohjata jahipidamise vähendamise kaudu. Neid seisukohti toetavad ka loodusgiidid.
Liiklusavariide statistikast põtrade vähenemine aga välja ei paista, juhtumite arv on viimastel aastatel püsinud samal tasemel, aastas toimub üle paarisaja intsidendi.
Jahimehed ei taha nii palju küttida
Lõppenud põdrajahihooaeg näitas, et edaspidi tuleb põdra küttimismahtude määramisel olla ettevaatlik ja pigem neid vähem küttida, tõdes Eesti Jahimeese Seltsi (EJS) juhatus 23. jaanuari koosolekul.
EJS juhatuse esimehe Margus Puusti hinnangul on põtrade arvukus Eestis oluliselt langenud, sellest annab tunnistust see, et koguni 89-s jahiseltsis jäi täitmata lubatud küttimismaht.
15. detsembril 2019 lõppenud põdrajahihooajal kütiti üle Eesti 6304 isendit. Keskkonnaagentuuri (KAUR) ulukiseire eksperdid soovitasid küttida 6350 isendit, jahindusnõukogud otsustasid küttimiskvoodiks 6278 isendit.
Kui tunamullusel jahihooajal aastal jäi põtrade nappuse tõttu küttimismaht täitmata 42 jahiseltsil, siis eelmisel hooajal juba 89 jahiseltsil. Ka põdravasikaid nappis, mis annab tunnistust sellest, et nende arv on tublisti vähenenud.
KAUR-i ennustatud eelmise aasta põtrade juurdekasvu suurus – 50% – on jahimeeste arvates liialt optimistlik. Küttide praktika näitab juurdekasvuks 30-35%, seda toetavad ka teadusallikad. Algaval hooajal peaks põdrajahi kvoot jääma maksimaalselt juurdekasvu piiresse.
Loodusturismi ühing toetab jahimehi
Loodusturismi ühingu liikmed, kelle hulgas on loodusgiidid ja loodusfotograafid, kinnitavad, et põtradega kohtumine Eestis metsades on tunduvalt vähenenud.
Kui varasemalt oli põder Eesti looduses üsna tavaline, siis viimastel aastatel on olnud juhtumeid, kus isegi nädala aja jooksul vaatamata intensiivsele otsimisele põtra metsas kohata ei õnnestu.
Põtrade intensiivne küttimine algas uue jahiseaduse kinnitamisega 2013 aastal. Hinnanguliselt on 7 aastaga põtrade arvukus langenud kaks korda ehk 20000 pealt 10000 peale.
2019 aastal jäi ette antud jahilimiit täitmata ligi kolmandikul Eesti jahiseltsidest, täitmata limiidiga jahiseltside arv 2018 aastaga võrreldes on kasvanud kaks korda.
See viitab tugevale arvukuse langustrendile, mille on tinginud aastaid kestnud üleküttimine. Põder on Eesti metsade suurim loom, kellel on täita tähtis ökoloogiline roll. Tema kohtamine pakub unustamatuid elamusi nii kohalikule kui ka kaugemalt tulnud loodusesõbrale.
Põdra arvukuse edasine langus vaesustaks faunat ja vähendaks Eesti loodusturismi konkurentsivõimet. Seepärast on loodusturismi ühingu liikmed jahimeestega sama meelt ja kutsuvad üles põtrade küttimislimiite oluliselt vähendama.
Miks põtrade arvukus langeb?
Põtrade arvukuse languse põhjustest üks olulisemaid on üleküttimine, aga nagu kirjutas Harri Valdmann aastate eest Loodusajakirjas, on teadlastele looduslike muutuste põhjused senini mõistatus:
“Põtrade arvukuse muutuste looduslikud põhjused tunduvad teadlastele tänini küllaltki müstilised, ühe mõjurina on pakutud isegi Päikese aktiivsusperioodide vaheldumist.
Kuigi kaugest minevikust pärit teave põtrade arvukuse kohta on kahtlasevõitu, näivad siiski eksisteerivat ligikaudu 100-aastased tsüklid.”
Ta tõdeb, et inimtegevusega seotud põhjustele – jahipidamine, metsaraie, metsade struktuuride muutus – viitamine on n-ö kindla peale minek, arvestada tuleks ka looduslike teguritega.
Peale Teist maailmasõda tõusis põtrade arv Eestis kuni 80ndate lõpuni, jõudes mõne hinnangu järgi isegi kuni 30000 isendini, millega mõistagi kaasnesid massiivsed metsakahjustused.
Et põdra jaoks toiduvaest vana metsa oli veel palju, võis kohati tekkida toidupuuduski. Probleemid lahenesid aga Eesti iseseisvumise ning sellega kaasnenud sotsiaalse olukorraga, mis sundis inimest (tihti relvaga) tihedamini metsa poole vaatama.
Paljud inimesed elatusid sel perioodil (eriti 90ndate I poolel) “metsalihast”. Samasse ajajärku langes huntide arvukuse plahvatuslik tõus (tüüpiline nähtus sõdade ja sotsiaalsete muutuste ajal inimühiskonnas).
Tagajärjeks oli põtrade arvukuse drastiline langus Eestis ja kogu Ida-Euroopa areaalis. Valdmann sedastab, et õnneks reageeriti Eestis kiiresti: suurendati survet huntidele ja vähendati põtrade küttimist ning arvukus taastus.
Autor soovitab edaspidi tagada asjaosalisi rahuldav kompromiss lubatavate (metsa)kahjustuste ning asustustiheduse vahel.
Miks liiklusavariide hulk ei lange?
Kokkupõrked põtradega Eesti maanteedel juhtuvad endiselt ja enamasti on avariid raskete tagajärgedega: sõidukid saavad suuri kahjustusi, inimesed viga või hukka. Loom suure tõenäosusega sureb kas kohapeal või hiljem metsas.
Kõige sagedamini juhtuvad õnnetused metsloomadega videvikus – päikesetõusu ja loojangu ajal. Mais-juunis on teel tihti põdramullikaid, kes on ema poolt ära aetud ja peavad edaspidi ise toime tulema.
Põtrade jooksuaeg on septembris-oktoobris, sealt edasi detsembrini on nad liikvel jahihooaja tõttu. Seega võib suuri sarvekandjaid teel kohata pea aastaringselt.
Eriti tähelepanelik tuleb olla põtrade käiguteedel: mitte asjata ei ole suurtel maanteedel üleval liiklusmärgid, mis juhte nende eest hoiatavad. Kõrvalteedel peab autojuht olema aga ise valvas, sest kõikjale märke ei panda.
Eesti riigimaanteede loomaohtlikkuse kaarti saab vaadata siit
Vastust, miks põtradega kokkupõrgete arv ei vähene, tuleb otsida just nimelt loomade käiguteedelt: isegi kui neid on vähem, ei muuda nad oma harjumuspäraseid radu ja lähevad üle tee sealt, kus neile ohutum tundub.
Huvitav on fakt, et põder küll näeb kaugelt tuleva sõiduki tulesid tõenäoliselt, aga alates teatud kiirusest ( 60 km/h ja rohkem zooloog Aleksei Turovski väitel) ei saa ta ohust aru ega oska hinnata, kas ta tee autoga ristub või mitte.
Sellises olukorras on autojuhil mõnikord raske, et mitte võimatu reageerida. Ei aita ka moodsate autode juhiabid, mille kaamerasilm looma märkab ja sõitjat hoiatab – aeg ei pruugi olla piisav adekvaatseks tegutsemiseks.
Seetõttu kehtib vana hea elutõde: sõida maanteel lubatud kiirusega, põdramärgi mõjualas ole eriti tähelepanelik ja kui märkad teeserval vähimatki liikumist, alanda kiirust.
Kuidas täpselt uhke sarvekandjaga liikluses kohtudes käituda, loe siit
Mis saab edasi?
Põtrade küttimise osas vormistab EJS lõpliku ettepaneku koos metsameestega, maa- ja metsaomanike ning küttide esindusorganisatsioonide ümarlauas. Konsulteeritakse KAUR-i ekspertidega ning oodatakse ära ka pabulaloenduse tulemused.
Autojuhid saavad maanteedel ja metsavaheteedel sõites loota heale õnnele ning iseenda tarkusega ennetavale stiilile, et ulukit märgates jõuaks kiiruse maha võtta. Teekonda planeerides on abiks loomaohtlikkuse kaart.
