Teadlased avastasid suure ja üllatusliku kasvuhoonegaaside allika

Punane meri on ootamatult suur kasvuhoonegaaside allikas ning paiskab õhku sama palju emissioone, kui mõned suurriigid, teatasid teemat uurinud teadlased värskes teadustöös.

Lähis-Idas asub enam kui pool maailma nafta- ja gaasireservidest ja seal toimuv fossiilkütuste kasutamine avaldab keskkonnale tõsist mõju, millest teati juba varem. 2017. aastal piirkonnas uurimistööd teinud Saksamaal asuva Max Plancki nimelise uurimisinstituudi teadlased leidsid aga, et Punase mere põhjaosas olid emissioonid veelgi suuremad kui arvati.

Näiteks leiti õhust võetud etaani- ja propaaniproovide puhul, et need on koguni 40 korda kõrgemad, kui varasemalt usuti. Teadlased hakkasid otsima, mis on sellise anomaalia põhjus ning pärast erinevate võimalike põhjuste vaatlemist jõudsid järeldusele, et gaasid immitsesid merre maapinna all olevatest nafta- ja gaasireservuaaridest.

"Ma pean tunnistama, et ma olen ise ka nende tulemuste üle üllatunud," tõdes teadustöö põhiautor Efstratios Boursoukidis AFP-le. "Me oleme nende andmehulkade kallal töötanud juba pea kaks aastat ja võime nüüd kindlalt öelda, et emissioonid pärinevad umbes kahe kilomeetri sügavuselt vee põhjast."

Pärast vette immitsemist kannavad hoovused gaasid pinnale, kus need segunevad merevedude tõttu vette sattunud lämmastikoksiidiga ja tekitavad ohtlikke hüdrosüsinikeks kutsutavaid ühendeid, millel on hävitav mõju ka inimtervisele. Teadlaste sõnul on Punasest merest lekkivate süsivesinike hulk võrreldav näiteks Araabia Ühendemiraatide või Kuveidi tekitatavate emissioonidega.

Teadlaste hinnangul aja jooksul probleem tõenäoliselt vaid süveneb, kuna Punase mere ja Suessi kanali osatähtsus kaubateena aina kasvab ning see toob omakorda kaasa ka lämmastikoksiidi emissioonide tõusu ning ka rohkemate süsivesinike moodustumise. "Meie hinnangul kasvatavad tulevikutrendid selle allika osatähtsust ja ühtlasi muudavad kohaliku õhu kvaliteeti märkimisväärselt kehvemaks," sõnas Boursoukidis.