"See oli küll üks suur kala!" Sauruseluud tekitasid minevikus palju hämmeldust ja fantaasialendu
Ajavahemikus 250 kuni 66 miljonit aastat tagasi elasid Maal mitmesugused dinosaurused. Tänaseks on neist järel vaid linnud — loomjalgsete (ld Theropoda) alamseltsi kuuluvad õõnessabasauruslased (Coelurosauria), kellega samasse allrühma liigitatakse mõneti ootamatult ka türannosaurused.
Alusteks tuleb märkida, et teadlaste hinnangul on inimesed dinosauruste luid leidnud umbes sama kaua, kui inimliik üldse kestnud on. Ning paistab, et vähemalt mõned hiiglaslikest olenditest pajatavad muistendid on ainest saanud just dinosauruseluude ja -kivististe avastamisest.
Näiteks kirjutas Hiina ajaloolane Chang Qu 4. sajandil e.m.a. tohutusuurte „loheluude“ avastamisest Wuzheni lähistel. Toona uskusid hiinlased (ja mõned neist usuvad tänapäevani), et nendel luudel peab olema vägev ravitoime, mistõttu paljud sauruseleiud jahvatati pulbriks ja joodi ravieliksiiride koostisosana sisse.
Usutavasti leidsid ka antiik-kreeklased suuri dinosauruseluid ja pidasid neid samuti ammuilma surnud olendite jäänusteks. Mõned tõendid annavad mõista, et osa neist arvati pärinevat inimsarnase kehaehitusega hiiglastelt.
Jõuame rohkem teaduslikku aega
Liikudes edasi paremini dokumenteeritud ajalooperioodi, saame teada, et 16.–19. sajandil oli läänemaailmas sügavalt juurdunud arusaam, et Maa on ainult umbes 6000 aastat vana, mistõttu sauruste säilmete leiud tekitasid teadlaskonnas laialdast arusaamatust.
Isegi Lewise ja Clarki kuulsa ekspeditsiooni üks juhtidest Meriwether Lewis leidis Montana osariigist sauruseluu, ent otsustas, et see peab pärinema mõnelt väga suurelt kalalt.
Toona selgitati sauruseluu-leide sageli niimoodi, kuna teadaolevatelt maismaal liikuvatelt elusolenditelt ei saanud luud ilmselt pärineda.
Hulga hüpoteese hiidsisaliku-luude päritolu kohta koondab endas Robert Ploti 1677. aastal ilmunud teos "Natural History of Oxfordshire" („Oxfordshire’ looduslugu“).
Muude oletuste hulgas arvas ta, et kivistised võivad olla erilised soolakristallid, mis mingisuguse tundmatu protsessi tulemusel on maapõues ise vormunud ja lihtsalt juhtumisi meenutavad luid. Samuti arutles ta, et luud võivad pärineda minevikus elanud loomadelt või isegi hiiglasekasvu inimestelt.
Igatahes ei olnud inimkonnal selgemat arusaamist dinosaurustest kuni 1820. aastateni. Sõna „dinosaurus“ vermiti alles 1842. aastal, kui Briti teadlane Sir Richard Owen pani tähele, et üksikutel dinosauruse (täpsemalt Megalosauruse, Hylaeosauruse ja Iguanodoni) -kivististel, mida oli selleks ajaks õnnestunud teaduslikult uurida, leidus hulk ühiseid jooni.
Ta järeldas, et kivistised ei saanud pärineda üheltki tol ajal Maal elanud olevuselt, ning mõtles seega välja nimetuse „dinosaurus“, mis tähendab „kohutavat sisalikku“ (kr δεινός — kohutav, tohutu(suur); σαῦρος — sisalik).
Siinkohal tuleb märkida, et ehkki Owenile omistati tema elutöö eest 1883. aastal rüütlistaatus, oli ta omal ajal kurikuulus selle poolest, et varastas teiste inimeste, sh paleontoloog Gideon Mantelli ideid ja esitles neid enda omadena.
Leidub tõendeid, et väärikama mainega Owen üritas isegi innukalt takistada mõnede Mantelli tööde ja teadusuuringute avaldamist.
Kondisõjad
Pärast seda, kui Owen, Mantell ja nende kaasaegsed teadlased olid paljastanud ürgsel ajal välja surnud loomade tegeliku olemuse, kasvas huvi dinosauruste vastu igatahes plahvatuslikult, mille tulemusel puhkesid konkureerivate paleontoloogide vahel 1890. aastatel „kondisõjad“ (ingl Bone Wars).
Võidujooks uutele avastustele kujunes koguni nõnda tuliseks, et mõned paleontoloogid lasksid konkurentide edestamise nimel väljakaevamispaiku suisa dünamiidiga õhku.
Kõige kuulsamad kondisõja-rivaalid olid Othniel Marsh Yale’i ülikooli juures tegutsevast Peabody loodusloomuuseumist ja Edward Cope Philadelphia loodusteaduste akadeemiast.
Ehkki alguses oli teadlaste vastastikune suhe sõbralik, kujunesid neist lõpuks verivaenlased. Kui nad ei tegelenud parasjagu dinosauruseluude võimalikult kiire väljakaevamisega, kirjutasid nad artikleid ja pidasid ettekandeid, milles mõnitasid teineteise tööd, üritasid peatada teineteise väljakaevamiste rahastamist, varastasid teineteiselt leide, ja kui see polnud võimalik, hävitasid teineteise tööd.
Sellise vihase võidujooksu tagajärjeks oli kokku 142 dinosauruseliigi avastamine. Marsh avastas 86 ja Cope 56 uut sauruseliiki.
Dinoküttide vanameister
Dinosauruseluude küttimise „metsiku lääne“ perioodist ei saa rääkida, mainimata Mary Anningit, kellele omistatakse paljude selliste kivististe leidmise au, mida teadlased „enda“ avastuste juures kasutasid.
Paleontoloogid mitmelt poolt maailmast pöördusid Mary Anningi poole, et küsida nõu luude põhjal sauruseliikide tuvastamise teemal ja uurida, mida ta ühest või teisest avastusest arvab. Mitu maailmakuulsat uurijat külastasid teda isegi isiklikult tema poekeses Inglismaal Dorsetis, kus ta enda leitud saurusekivistisi müütas.
Ametlikust haridusest praktiliselt ilma jäänud ja vaeses peres kasvanud Mary Anningi isa suri, kui tütar oli 11-aastane; kogu tema oskusteave pärines elupõlisest praktilisest tööst. Anningi pere elas Lyme Regise linna lähistel asuvate kaljude läheduses ning ta oli tütarlapsepõlvest peale aidanud seal luid välja kaevata ja neid poes müüa.
Kuna ülikooli teaduslikku haridust omandama polnud Anningil võimalik minna, hakkas ta ise lahkama nüüdisaegseid loomi, et anatoomiast rohkem teada saada. Pealeselle luges ta innukalt kõiki teadustöid, mida tal õnnestus hankida. Kuna tal endal polnud artiklite originaalväljaannete ostmiseks reeglina raha, laenas ta publikatsioone tihtilugu teistelt ja kirjutas ise hoolikalt ümber.
