Ludo Kluppels: liikleja peab arvestama, et kohtab alati liiklusraevu
Eestiski väga tuttavad olukorrad: tuledega vilgutamine, “sabas” sõitmine, teiste autode blokeerimine sõidurajal ja ka näiteks möödasõidumanöövri takistamine, autos karjumine ja vandumine ning keskmise sõrme näitamine. Väike osa autojuhtidest tulevad sõidukist ka välja ning soovivad nende meelest reegleid rikkunud juhiga “vestelda”.
2014. aastal Šveitsis, Belgias ja Madalmaades läbi viidud uuringu põhjal vilgutavad juhid raevu sattudes tõenäoliselt tuledega ning vannuvad autos endamisi või ka kaasliiklejatele kuuldavalt (vastavalt 58 ja 53%), 38% häirib kaasjuhte sõidu ajal, takistades nende manöövreid.
Šveitsis on tõendatud 5-10% liiklusavariide algse põhjusena raevukas käitumine, Madalmaades põhjustavad tsiklistid 5,3% avariidest oma agressiivse käitumisega.
90% UK autojuhtidest on viimase aasta jooksul kogenud liiklusraevu ning statistiliselt juhtub tunnise autosõidu ajal 1 – 2 teise juhi pahameelest põhjustatud intsidenti. Seega kui sisened liiklusse, puutud liiklusraevuga mingil moel kokku.
Enamus autojuhte ei märka, et nad ise midagi valesti teeksid ega tunnista ka oma rooliviha. Ühe UK uuringu põhjal on kaassõitja jaoks raevunud juhiga koos sõitmine ohutunnet tekitav ja vastassoo puhul ka tunnete surm.
Eestis ei ole liiklusraevu otseselt uuritud. Inimesi häirib kõige rohkem teiste kihutamine, samal ajal +10 km/h kiiremini sõitmine aga justkui ühiskondlik norm, millele vaadatakse läbi sõrmede. Kihutamine ja “siksimine” on liiklusraevu üks väljendusvorme.
Ludo Kluppels, teadlane, kes liiklusraevu uurib
1979. aastal Leuveni ülikoolist kliinilise psühholoogia magistrikraadi saanud Ludo Kluppels on teadlane, kelle elutööks on olnud liikluskäitumise psühholoogiliste tagamaade uurimine.
Maailmanimega tegijaid selles valdkonnas peale tema palju ei olegi, sestap on ta rahvusvaheliselt taga nõutud esineja ja koolitaja.
Tallinnas on Ludo Kluppels teist korda: “Kui ma õigesti mäletan, siis olin kaks aastat tagasi Tallinnas konverentsil, kus tegin ettekande liikluspsühholoogidele.
Ja siis ei räägitud vaid nendega, ühel päeval kohtuti ka hulga politseinikutega, et rääkida kõigest, mis liikluses toimub, loomulikult psühholoogilisest vaatenurgast.”
Miks olete oma teemaks valinud just liiklusraevu?
Ma arvan, et esmalt ehk seetõttu, et enamikes väljaannetes ei räägita sellest eriti, see on küllaltki harv, ilmselt võõrana tunduv teema. Samas probleemina on see üsna levinud. Seega tuleb uurida ja rääkida.
Meie õnneks pole tõelised liiklusraevust tingitud liiklusavariid kuigi sagedased, neid on minimaalselt, ent liigagi paljud inimesed lähevad liikluses pidevalt närvi, satuvad frustratsiooni, ja ma näen, et suur hulk meist ei oska sellega midagi peale hakata.
Ning ma usun, et on oluline, et pööraksime vihailmingutele liikluses rohkem tähelepanu, juba kasvõi autokoolides ning ka koolides, et sellega osataks toime tulla.
Nagu oma ettekandes täna ka ütlesite, on autosõit väga emotsionaalne tegevus. Eri uuringud näitavad, et 90% meist tunnistab, et on liiklusraevu kogenud viimasel ajal ning peaaegu kõik teevad “linnukese” lahtrisse “jah, olen vähemalt korra kogenud piiripealset olukorda autosõidu ajal”. Millised on teie enda kogemused selle tundega?
Muidugi olen ma liiklusraevu kogenud, ent ma hakkasin seda endale teadvustama alles viimase 4 aasta jooksul, kuna varasemalt elasin ma linnas, mis oli mu töökohast vaid pooletunnise autosõidu kaugusel. Vahel käisin tööle ka rongiga või jalgrattaga.
Neli aastat tagasi aga kolisin ma tagasi oma vanematekodusse, mis on mu kontorist väga kaugel ja nüüd veedan ma oma päevi liiklusummikutes, vihastudes sel ajal tugevasti inimeste peale, kes liiguvad minu sõidurajale või sealt ära, vahetavad pidevalt rida või takistavad liiklust.
Iseenesest mõista pole see nende süü, ma ise pean autoga liiklema, muutudes sellest närviliseks ja ärritunuks. Niisiis on see tunne minu jaoks äärmiselt tuttav.
Mõistagi on mul, vähemalt senini jätkunud jaksu selle emotsiooni märkamiseks, aktsepteerin seda, aga pean õppima sellega toime tulema, et ma ei muutuks oma reaktsioonides ärevaks, ei karjuks inimeste peale ega vilgutaks tuledega. Sellegipoolest on see (liiklusviha) normaalne tunne.
Seega on liiklusraev osa meie igapäevaelust: näitasite täna brittide uuringut, millest tuli välja, et tunni jooksul on vähemalt üks võimalus sellega kokku puutuda. Nõnda tuleb liiklejail õppida selle tundega hakkama saama, on see nii?
Jah, muidugi.
Ehk oskaksite te mõne lihtsa meetodi anda, kuidas ärritusega liikluses toime tulla, kuna mitte igaüks ei saa minna autokooli tagasi, et seda õppida. Mis oleksid kergemad nipid, et saavutada esmane enesekontroll?
Ma usun, et kui sa oled selles olukorras väga kergestiärrituv, siis tuleks sul sellele mõelda juba enne auto käivitamist. Sa pead pisut maha rahunema, lõõgastuma.
Kui sul on näiteks oma ülemuse, kolleegi või ükskõik kelle teisega suur vaidlus olnud ning sa istud kohe pärast seda rooli, siis oled juba kaotanud.
Niisiis peaksid sa võtma näiteks 5 minutit, et see oma peast välja saada, enda kehast eemale, see on kõige esimene samm. Et istuda autosse, kui sa oled juba maha rahunenud.
Teine asi: ole teadlik, mida sa planeerid tegema hakata. Kui arvad, et su valitud vahemaa võtab läbimiseks vaid tunni, siis ole realistlik ning lisa pisut rohkem aega, et tund aega hiljem ei frustreeruks sa hiljaks jääma hakates.
See on väga oluline asi: juba enne teekonna alustamist arvesta, et liikluses võib olla midagi toimumas.
Alati juhtub midagi!
Alati juhtub midagi, niisiis võtagi asja rahulikult, arvesta sellega. Kolmas aspekt ongi see, et kui sa oled juba autos ja selles emotsionaalses seisukorras ning sinu ümber toimub asju, ürita mõelda sellele, et igaüks teeb vigu, et vead on liikluses tavalised asjad, sa ei saa seal 100% täpne olla.
Inimesed ei tee asju valesti, et sulle ebameeldivusi tekitada, vaid nad on ka inimesed ja teevad samamoodi vigu nagu mina või sinagi.
Niisiis ürita selles raamis mõelda. Muidugi tuleb seda õppida, sellepärast oleme me ka liikluses nii vihased ja inimesed on segatud reaalsetesse liiklusraevust tingitud õnnetustesse.
Ajapikku saab ajavõtmise ja arvestamise ning rahunemise ja seeläbi rahuliku kohalolemise tehnikat omandada, see on sarnane sellele, mida kutsutakse teadvelolekuks, eneseteadlikkuseks.
Olla teadlik kõigest, mis su mõistuses toimub, leppida kõigi tunnetega, aga püsida samal ajal ümbritsevas olukorras ja teadvustada tervikut.
Loe Ludo Kluppelsi kohta siit rohkem
