Värskendatud Alfa Romeo Giulia ja Stelvio – kauaoodatud vigade parandus
Väga sobivalt oli Giulia ja Stelvio mudelivärskenduste esitlus sätitud Alfa kodumaale ning toimus mõnusate käänuliste kõrvalteedega Apuulia, itaalia keeles Puglia regioonis. Hotell, kus paikneme, ilmestab suurepäraselt itaallaste disainikeelt – see näeb välja nagu keskaegne kindluselinnak, kuid tegelikkuses on vähem kui 15 aastat vana. Täpselt sama peegeldub ka Alfa Romeo disainis – moodne, kuid juba klassik.
Kriitilised numbrid
Mõlema auto mootoritevalik on väga kirju, kuid üldjoontes on kõik variandid mõlemale autole saadaval. See, mis veoskeemiga jõuallikas paaritatud on, sõltub mudelist. Ainuke saadaolev käigukast aga on 8-käiguline automaatkast ning Alfa esindajad ütlesid selgelt, et käsikaste nad enam nendele mudelitele pakkuda ei kavatsegi.
Kuigi mootoreid on iseenesest justkui kaks – 2-liitrine bensiin ja 2,2-liitrine turbodiisel – pakutakse neid vastavalt auto varustustasemele ka väga mitme võimsusega. Diislist on olemas näiteks 136, 160, 190 ning 210 hj versioonid, bensukast aga 200 ning 280 hj. Kui tahta asja veel kirjumaks ajada, siis on olemas ka 510-hobujõuline 2,9-liitrise V6-ga Quadrifoglio.
Põnevaim aga on vast see, et mõlema masina kaalujaotus on täiuslik 50/50, mootorist sõltumata!
Mis on uut?
Alfa Romeo on võtnud tõsiselt nii klientide kui autoajakirjanike tagasisidet ning keskendunud infolustisüsteemile, ühenduvusele ja juhiabiliste kaasajastamisele.
Mõlemas autos on nüüd nii 7-tolline juhi ekraan kui ka keskne 8,8-tolline puuteekraan, mida saab juhtida ka käigukangi juures olevalt pöördvalitsalt. Kõiki huvipakkuvaid äppe on võimalik mugavalt avaekraanile „tirida ja kukutada“, et neile mugavalt ligi pääseda.
Tänu uuele protsessorile reageerib infolust vilkalt – isegi kiire ekraanil sõrmedega trummeldamine ei ajanud süsteemi segadusse. Ainuke kritiseerimist vääriv lahendus on minu jaoks see, et horisontaalselt erinevaid menüü alajaotuseid läbi lapates jõuab nö seinani, kust enam üle minna ei saa – tagasi menüü algusesse jõudmiseks pead kõik valikud tagurpidi läbi käima.
Juhiabilised ja ühenduvus
Alfa Romeo on pannud rõhku ka juhi töö mugavamaks tegemisele – nüüd on saadaval nii sõidurajahoidja, aktiivne pimenurgaandur, kohanduv püsikiirushoidja, juhi tähelepanu jälgimine, ummikuabiline, liiklusmärgituvastus jne. Koostöös suudavad need kõik pakkuda mingil määral autonoomset sõitu, kuniks juht jälgib ümbrust ja hoiab käsi roolil.
Lisaks pakub Alfa nüüd ka kamaluga erinevaid ühenduvus- ja mugavuspakette. My Assistant näiteks pakub nii SOS-nuppu, mis auto koordinaadid vastavalt vajadusele kas päästjatele või autoabile saadab ning igakuist auto tervist puudutavat raportit valitud e-mailile.
My Remote laseb mitmeid auto funktsioone, näiteks uste lukustamist ja tulede ümber lülitamist nutitelefoni või -kella abil juhtida ning auto asukohta ja kiirust jälgida. Ning nagu neist veel vähe poleks, on olemas ka My Car, My Wi-Fi, My Navigation, My Theft Assistance, My Fleet Manager ning tuleva aasta jooksul lisandub neid veelgi.
Välimus ja sisu
Välimuse osas pole muudetud pea midagi peale uute värvivalikute pakkumise – Giulia on lihtsalt meeletult ilus auto, mida saakski paremini? Stelvio puhul aga toovad kõrgemad varustustasemed kaasa näiteks koopalaiendid ning mitmed uute värvidega rõhutatud detailid.
Sõitjateruumis on keskkonsool täielikult ümber tehtud, panipaikade mahtu on suurendatud ning lisatud on ka juhtmevaba telefonilaadija. Käigukang on nahatatud, parandatud on infolusti juhtimiseks mõeldud pöördvalitsa täpsust ja tagasisidet.
Rooli materjalide- ja värvivalik sõltub varustustasemest, lisandunud on uute juhiabilistega seonduvad nupud. Soovitud funktsioonide leidmine on suhteliselt mugav, mingeid loogikavigu nuppude paigutuse osas silma ei hakka.
Aitab jutust, sõitma!
Esimesena satub mu kätte 190 hj diiselmootoriga Stelvio. Linnamaasturitest pole ma kunagi palju arvanud ning ka sõidudünaamikat pole siit mõtet otsida, seega keskendun sõitjateruumi hindamisele – infolust ja muist materjale on mõlemal autol samad.
Esimesed mõtted – sõit on mõnus, sõitjateruumi müra vaikne ning ei häiri, materjalide valik jätab kõrgema klassi mulje. Tunda on, et ka siin võeti kriitikat tõsiselt – kuigi automaailma arvamus on üldjuhul olnud, et Alfad on ühed ilusamatest autodest, on nende sõitjateruumid olnud ka halvemate seas. Enam mitte.
Kadunud on odavailmelised lülitid ja nupukesed, kadunud on loomulikult ka eelmine kohutavalt tume ja piksliline multimeediasüsteem. Valida saab pea kõiki sõitjateruumis nähtavaid viimistlusi ning materjalide- ja mustrivalikute hulka kuuluvad nahk, puit, süsinikkiud, alumiinium, kroom... Ka värvivalikuid on lisandunud.
Sõidudünaamika osas ei hiilga diiselmootoriga mudel kuidagi, ning see on ootuspärane. Kuigi auto on täiuslikus tasakaalus, on sõit pigem mugavusele orienteeritud. Alumiiniumist käiguvalitsad on mõnusa raskusega ning isegi kui sellest sõites erilist kasu ei ole, kutsub selline tunnetus ise käike vahetama.
Ainuke miinus, mida mainida, puudutab vedrustust – hoolimata sõidurežiimist ning isegi pärast eraldiseisva „pehme vedrustuse“ nupu vajutamist ei ole ebatasasustest üle sõites mingit vahet tunda. Ei, tegu ei ole ebamugava sõiduga, lihtsalt milleks üldse näha vaeva erinevate profiilide ja nupukestega, kui need midagi ei muuda?
Võimsaim tava-Giulia
Järgmiseks hommikuks õnnestub endale välja rääkida saadaolevatest Giuliatest lõbusaim – 280 hj nelikveoline. Lootust on, et selle masina sooritusvõime vastab sportlikule ilmele ja pakub lustlikku sõitu.
Huvitaval kombel ei tunne ma, et lubatud 280 hobust tallis kohal oleks – kiirendus ei ole midagi hämmastavat ning ka hääl on pigem tagasihoidlik. Tahhomeetri punane osa algab juba 5500 pöörde pealt ning piiraja sekkub 6100 juures – kui tahad midagi etemat, tuleb võtta Quadrifoglio.
Suured kiirused aga lasevad Giulial särada – kuidas on saavutatud see, et sprint sajani jätab tagasihoidliku mulje, kuid tõmmet jagub raugematult hoopistükkis kiirustel, mis algavad kahesajast? Ka juhitavus ja tagasisidestatus ei teeni mingit kriitikat, ainukeseks miinuseks on juba kirjeldatud vedrustuse üheülbalisus.
Kui vedrustus kõrvale jätta, tuleb kiita DNA (Dynamic, Natural ja Advanced Efficiency) sõidurežiimide valitsat, mille leiab keskkonsoolilt. Kuigi need sõidurežiimid autot päris nii tuntavalt ei muuda nagu näiteks Porschede omad, on iseloomud siiski väga erinevad. A oskab näiteks valikuliselt töötavaid silindreid vähendada ning on ka kõige rahulikum, D seevastu muudab nii mootori, käigukasti kui veojõukontrolli tööd ja laseb ka kõige rohkem lõbutseda.
Paraku on Quadrifoglio versioonid kogu Giulia-Stelvio mudeliperekonnast ainukesed, mis lasevad stabiilsus- ja veojõukontrolli täielikult välja lülitada, seega ei tasu liigset (talvel) lõbutsemise võimekust tavamudelitelt oodata – elektroonika sekkub väga ruttu ja teeb lustimisele lõpu.
Veidi siseinfot
Õhtusöögilauas arutame inseneridega veidi selle üle, mida peale sisustuse muudetud sai. Nende sõnul on kõik peamised komponendid muutumatuna püsinud, kui kõrvale jätta väike parandus veermikugeomeetrias. Nimelt kurtsid osad kliendid, et kui rattad lõpuni välja keerata, käib ratas koormuse all koopaserva vastu.
Kõrvalepõikena teevad Alfa Romeo esindajad nalja ka uue Alfa Romeo Tonale tootmiseelse pildilekke üle. Nende sõnul on see, et keegi pildid avalikkusele lekitas, pigem hea – ootamatult avanes juurdepääs tagasisidele üle maailma ning enim kõlanud arvamusi on juba ka kuulda võetud.
Ning kas kedagi üllatab, kui ma ütlen, et kriitika puudutas vaid väiksemaid asju nagu iluvõre ning veljed, kuid netikommentaatorite arvates on üldiselt tegu siiski ilusa autoga? Alfa, te teete moodsaid klassikuid õigesti.
Kokkuvõtteks
Alfa disainikeel on hämmastav – nii mõnedki vanemad Alfad on siiani aegumatutena püsinud. Kahtlustan, et mõlemad päevakangelased saavad sarnase saatuse osalisteks – Stelvio on pea iga nurga alt kena, ja me räägime linnamaasturist! Giulia aga on minu silmis üks ilusamaid sportsedaane üldse, punkt.
Uuenduste osas on tore, et Alfa on kriitikat kuulda võtnud, mitte end õigustama kukkunud. Parandatud on kõik vead, millega tegeleda lubati. Nö „vaniljemudelite“ dünaamika ja hääl jätavad küll soovida ning on tänapäevase standardiseerimise (loe: juhi vati sisse mässimise ja elektrooniliste lapsehoidjate abil sõidurõõmu vähendamise) ohvrid, kuid 280 hj versioonid on juba erutavamad. Minusuguste hullude jaoks aga ongi loodud Quadrifoglio, mille proovimise järg tuleb kätte veidi hiljem...
