Iraan ja Ameerika: enam kui 30 aastat sõja piiril

Konflikt USA ja Iraani vahel pole kaugeltki uus. Juba enam kui 30 aastat on Iraanis kõikidel suurematel massikogunemistel skandeeritud surma Ameerikale ja surma Iisraelile. Samas polnud ameeriklaste, ka mitte juutide süü Iraani ees sugugi nii suur, et terve riik end nende vastu mobiliseerima peaks.

Taustal oli küll julgeolekukaalutlusi, luureafääre ja ka kahe suurbloki vaheline propagandasõda, mis ameeriklastest lõplikult pärast 1967. aasta kuuepäevasõda Iisraeli liitlase tegi. Ennekõike Moskva propagandat uskuv noorsugu terves Lähis-Idas hakkas aga vanduma, justkui "lääne imperialism" oleks kõige kurja juur maailmas. Ameerika Ühendriigid on aga järgnenud konfliktides järjest enam klammerdunud oma peamise liitlase, ehk Iisraeli külge.

Liitlassuhted teiste tegijatega regioonis, NATO-sse kuuluva Türgiga, järjest olulisemaks naftajõuks tõusnud Saudi Araabiaga ja 1970. aastatel ootamatult Moskvale selja keeranud ja läänemeelseks hakanud Egiptusega pole kunagi nii pilvitud olnud. Palestiinlastele kaasa tundmine pööras aga suure osa muust maailmast Iisraeli vastu ja islamimaailmas leidis see veel eriti fanaatilist järgimist, kuni Palestiina terrorirühmituste avaliku toetamiseni (ennekõike tegid seda Liibüa, Süüria ja Iraak) välja.

Kogu sõjajärgse Iraani ikooniks olnud šahh Mohammad Reza Pahlavi (oli võimul 1941-1979) kujunes paratamatult lääneriikide liitlaseks, arvestades seda vaeva, mida ta pidi 1946. aastal nägema, et Nõukogude okupatsiooniväge riigist välja saada. 1963. aastal käivitas šahh riigis ka reformide kampaania, nn valge revolutsiooni, mis ärritas usutegelasi.

Kuid 1979. aasta islamirevolutsioonis ameeriklasi süüdistada siiski ei saa. Nõukogude leeri läänevastase ässitustöö mõju oli 1960.-1970. aastatel haripunktis, ning ka paljud islamiäärmuslased hakkasid järjest rohkem kasutama samu läänevastaseid argumente, mida kasutas nõukogude propaganda. Tüliküsimuseks sai ka see, kui palju välisriigid võivad investeerida Iraani naftatööstusse ja kas tegemist oli riigile kahjuliku poliitikaga või mitte. Lisaks legend kuidas USA olevat 1953. aastal Iraanis riigipööret teinud ja niigi paranoiliseks muutunud massid võtsid need argumendid koheselt vastu.

Ja Iraanis suvatses keegi (suurima terroriaktina tollases maailmas) süüdata 1978. aasta augustis kino, milles hukkus kokku 422 inimest. Šahhivõimu saamatust kinnitas see, et meeleavaldusi ei suudetud ohjeldada teisiti, kui avada nende pihta tuli, paraku Ramadani lõppu tähistanud rahvakogunemisel, tappes 64 inimest. Rahvamasside raevu ohjeldada polnud enam võimalik, jaanuaris 1979 oli šahh sunnitud põgenema riigist ja koju naasis võitjana pagulusest suurajatolla Ruhollah Homeini.

Ootamatud pöörded

Ameeriklasi tabas see revolutsioon ootamatult, järgnevalt ei suudetud ka leida ühist keelt islamivabariiki kehtestama hakanud uue võimuga Iraanis. Homeini kuulutas 1979. aasta 5. novembri kõnes USA „Suureks Saatanaks“, väites, et lääne imperialism külvavat korruptsiooni maailmas. Moskvast sai tema arvates „Väiksem Saatan“ ateismi pärast, Iisrael sai aga tiitli Pisike Saatan, avaliku toetuse eest kukutatud šahhile. Ja suhted Moskvaga jahtusid Iraanil kohe, eriti seoses kohe alanud NSV Liidu-Afganistani sõjaga.

Revolutsioonituhinas tudengiterühmitus hõivas suurajatolla kõnest innustatuna USA saatkonnahoone Teheranis ja võttis pantvangi 52 inimest, pantvangidraama kestis kokku 444 päeva, ja ameeriklaste nurjunud katse õhudessandiga pantvange päästa aprillis 1980 lõppes üheksa inimese hukkumisega. USA oli sunnitud katkestama diplomaatilised suhted Iraaniga ja alles Ronald Reagani valimisvõit aitas pantvangid 1981. aasta alguses Alžeerias sõlmitud kokkuleppega vabaks.

Kahe riigi suhted on olnud jääs tänase päevani, olgugi, et 1987. aastal ilmnes salajane relvatehing, nn Iraan-kontrad, aastaist 1981-1985, mis viitas, et USA suhted islamivabariigiga polnud siiski nii külmad kui võinuks arvata. Avalikult toetas ameerika sel ajal Iragi diktaatorit Saddam Husseini sõjas Iraani vastu, vargsi aga varustas mõlemaid pooli.

Samasse aega jäi aga teravaim kriis USA-Iraani suhetes üldse, kuna 1988. aastal puhkes terav vastasseis Pärsia lahel naftatransiiti turvama tulnud USA laevastiku ja teiselt poolt ka Iraani vahel, kes mereteid mineeris. Tagatipuks tulistas USA sõjalaev veel 1988. aastal alla ka Iraani reisilennuki, 290 inimesega pardal. Sõda pole kunagi olnud nii lähedal, kui siis.

Tahaks leppida, aga ei tahaks ka

Alates 1981. aastast on ameeriklased vaadanud Iraanis toimuvat pigem eemalt, otseselt sekkumata, samas kui Iraanis on kujunenud omapärane demokraatia, valijad saavad valida suunda konservatiivide ja reformistide vahel. Diplomaatilisi suhteid USA ja Iraani vahel ei ole, sanktsioonid Iraani vastu kehtivad endiselt. Osa diplomaate USA-s on pakkunud 2003. aastast peale välja ka võimalust Iraaniga lepitust otsida.

Iraagis oli aga USA sunnitud 2003. aastal leidma Saddam Husseini vastu liitlassuhteid nimelt iraanimeelsete šiiitide rühmitustega, kes hoidnudki Iraagi riiki jalul. Iraani erioperatsioonide üksus Sepāh-e Quds omas tihedaid sidemeid Iraagi kurdide ja šiiitidega juba Iraani-Iraagi sõja ajast, on loonud ka võrku Liibanonis, Süürias ja Jeemenis ja on ilmne, et neil on tihedad suhted Bagdadiga kestnud tänase päevani välja. Qudsi ülema Qasem Soleimani tapmine USA õhurünnakus Bagdadis käesoleva aasta 3. jaanuaril teenis küll Iraani vastaste huve, aga pole sugugi kindel, et see Iraagi praegustes oludes õige samm oli.

USA juhtkonnas on piisav vastuseis Iraaniga leppimisele. President George W. Bush kuulutas 2002. aastal Iraani koos Iraagi ja Põhja-Koreaga „kurjuse teljel“ paiknevaks, kestvas jahis Osama bin Ladeni leidmiseks levitati ka valeteateid, nagu esiterrorist oleks leidnud peavarju Iraanis. Samas oli selgelt näha, et al-Qaida ja hiljem Islamiriik on kiskunud hoopis ise teravamalt konflikti kõigi šiiitidega maailmas, viimaseid toetab aga Iraan. Ja Trump kuulab antud juhul tõesti oma liitlasi, ka Saudi Araabiat, kes sõdib Iraani liitlastega Jeemenis.

Mängu tuli eriti Iisraeli hirm, nagu Iraan tahtvat välja töötada tuumarelvi, ning samal 2003. aastal hakati USA-Iraani suure kokkuleppe (Great bargain) asemel hoopis peale raiuma, et Iraan peab oma tuumaprogrammi peatama. Ägedas sõnasõjas otsustas Iraani konservatiivist president Mahmoud Ahmadinejad (2005-2013) tuumatüli läänega hoopis üle keerata, asudes tõesti rikastama uraani üle energia tootmiseks vajaliku piiri. Praegu on näha, et Iraan on suuteline rikastama uraani kuni 60 protsendini, tuumarelva saab aga toota 85 protsendiliseks rikastatud uraanist. Seega, kohest tuumarelva valmimise ohtu veel pole.

President Barack Obama leidis olevat ka võimalik Iraaniga lepitust otsida, 2015. aastal sõlmiti Viinis leping, mis oleks hakanud normaliseerima kahe riigi vahelisi suhteid. 2018. aastal ütles Donald Trump aga lepingust lahti. Igasugused järeleandmised Iraanile on risti vastu USA suurima liitlase Iisraeli arvamustele, kes on korduvalt nõudnud õhulööke Iraani tuumarajatistele. Ameeriklased on vaid vaevu suutnud neid ära hoida.

Eksisammude pealt aga laiaulatuslikku sõda valla päästa, olukorras, kus Iraani tegelik oht läänemaailmale pole üldsegi nii suur, pole kellegi huvides. Gordioni sõlm, mis paikneb Türgi-Iraani-Iraagi-Süüria nelinurgas, vajaks selgelt teistsugust lahti raiumist.

Artikkel väljendab autori isiklikku arvamust.