Ühendkuningriigi esimene astronaut: tulnukad on olemas ja võivad elada meie seaski
Ühendkuningriigi esimene astronaut Helen Sharman rääkis intervjuus The Observerile oma esimesest kosmoselennust ja muust, mainides muuhulgas ka seda, et tulnukad on tema hinnangul kindlasti olemas.
1991. aastal Venemaa/Nõukogude Liidu kosmosejaama Mir läkitatud Sharman oli esimene britt kosmoses. Naise enda sõnul häirib teda, et talle viidatakse tihti kui esimesele briti naisele kosmoses. "See justkui eeldaks, et päris esimene oleks pidanud mees. Kui Tim Peake (teine kosmosesse läinud britt, kes oli ühtlasi mees - toim) kosmosesse läks, siis paljud inimesed unustasid lihtsalt ära, et ma üldse kunagi seal olin käinud," avaldas naine pettumust.
Sharman jutustas veel oma lapsepõlvest ja tõdes, et see oli tohutult üksluine ja tavaline. "Keegi huvitav ei käinud meil kunagi kodus külas ja ma arvasin, et minuga juhtuvad vaid tavalised asjad," sõnas ta.
See kõik aga muutus, kui naine teadusmaailma sukeldus ning Ühendkuningriigi esimeseks astronaudiks kandideeris. "Ma arvasin, et nad ei valiks mind kunagi, seega esialgu mõtlesin ma, et miks üldse kandideerida. Kui ma koju jõudsin, sain aga aru, et kui ma ei kandideeri, siis nad ei saa mind ka välja valida."
Nüüd, kus kosmoses käigust on juba kümneid aastaid möödas, on naisel huvitav vaade maailma asjadele. Tulles tulnukate olemasolu teema juurde, ütles ta näiteks järgnevat: "Tulnukad on olemas, selles pole kahtlustki. Universumis on miljardeid tähti, seega on loogiline, et seal peaks leiduma ka kõiksugu eluvorme." Samas tõdes ta, et see ei tähenda, et maavälised olendid peaksid koosnema süsinikust ja lämmastikust. "Kuid on võimalik, et nad on ka praegusel hetkel siin ja me lihtsalt ei näe neid," sõnas endine astronaut, kes praegu töötab Londonis Imperial College'is.
Lisaks avatud vaatele eluvorme puudutavas aitas Maalt eemal käik naisel ka elus tähtsat paremini väärtustada. "Kosmoses olek õpetas mulle, et tõeliselt olulised ei ole asjad, vaid inimesed," ütles Sharman. "Seal oli meil elus püsimiseks kõik vajalik olemas - õige temperatuur, söök ja jook, turvatunne. Ja ma ei mõelnud seal kordagi nende asjade peale, mis meil Maal on. Kui me Maa teatud osadest üle lendasime, mõtlesin aga tihti armastatud inimeste peale, kes all planeedil elasid," tõdes ta.
