Üks eredamaid tähti näitab võimalikke plahvatamise märke
Üks öötaeva kõige eredamaid tähti Betelgeuse, mis on tuntud ka Alpha Orionise nime all, käitub astronoomide sõnul kummaliselt. Täht, mille plahvatamist on teadlased pikisilmi oodanud, näitabki vähemalt mõnede astronoomide hinnangul sellele viitavaid märke.
Alustame esimesest küsimusest - miks peaks teadlased üldse rõõmustama selle üle või pikisilmi ootama ühe tähe plahvatamist?
Betelgeuse puhul on nimelt tegemist punase ülihiiuga ja see on üks kõige suuremaid ja eredamaid tähti, mida inimesed üldse teavad. Päikesest 1000 korda suurema ja 15 korda massiivsema ülihiiu värvus viitab, et see on jõudnud oma elutsükli lõppu ning plahvatab paratamatult lähima 100 000 aasta jooksul. Teadlaste jaoks on see ülihuvitav, kuna võimaldaks neil esmakordselt tänapäevaste seadmetega reaalajas jälgida, kuidas tekib supernoovaplahvatus.
Supernoovaplahvatus tähendab seda, et täht variseb iseenda gravitatsioonitõmbe all kokku ning tekib kas neutrontäht või must auk. Viimast korda vaadeldi sellist plahvatust meie galaktikas 1604. aastal, vaatlejaks oli ei keegi muu kui legendaarne astronoom Johannes Kepler. Väljaspool meie galaktikat on selliseid plahvatusi küll vaadeldud, kuid suurte kauguste tõttu ei anna need meile niivõrd palju infot.
"Me ei ole kunagi varem vaadanud ühtegi tähte ja ennustanud, et sellest saab supernoova," selgitas Washington Postile Washingtoni ülikooli astronoom Emily Levesque. "See on valdkond, kus meil on jätkuvalt väga palju õppida," sõnas ta.
Kas Betelgeuse plahvatabki?
USAs asuva Villanova ülikooli astronoomid ongi nüüd teadusmaailma tähelepanu juhtinud sellele, et tähe eredus on mõõtmisajaloo kõige madalamal tasemel. Eredus on langenud koguni niivõrd palju, et kui alles paar nädalat tagasi oli see kümne kõige eredama tähe seas, siis praeguseks on see langenud 21. kohale.
Kõik teadlased aga selle uudise üle ei erutu. Kuna Betelgeuse on viimases eluetapis olev muutlik täht, on selle ereduse äärmusest äärmusesse käimine üpris normaalne. Näiteks Yvette Cendes Harvard-Smithsoniani astrofüüsikakeskusest ütles, et tähel on tõenäoliselt enne plahvatust veel terve hulk aega. "Oma elu lõpuetappides olevad tähed varieeruvad oma heleduselt palju. Tõenäoliselt on ka Betelgeuse puhul enne plahvatust jäänud veel kümneid tuhandeid kui mitte sadat tuhandet aastat," tõdes ta.
Miguel Montarges, Leuveni ülikooli astrofüüsik plaanibki Tšiilis asuvate teleskoopide abiga välja selgitada, mis täpselt Betelgeusega toimumas on, kuid ka tema hinnangul on toimuv täiesti normaalne. Tema hinnangul on tähe tumenemise taga konvektsioon ehk aine ringliikumine tähes või tähel olevate gaaside kondenseerumine ja selle tagajärjel tekkinud tähe näiline tumenemine.
Cendese sõnul ei ole seejuures Betelgeuse isegi järgmise supernoovaplahvatuse kõige tõenäolisem kandidaat. Tema sõnul on sellele oluliselt lähemalt Eta Carinae, Betelgeusest umbes kümme korda kaugemal asuv kaksiktähesüsteem, milles on supernoovaplahvatuse-eelsed protsessid juba oluliselt kaugemale arenenud.
Kas plahvatus mõjutaks meid ja milline see välja näeks?
Vaatamata sellele, et akadeemilised ringkonnad on üpris ühel meelel, et plahvatust lähiajal oodata ei ole, on siiski kõige murettekitavam küsimus on see, et kuidas täht meie elu Maal mõjutaks, eriti kui see asub niivõrd lähedal? Betelgeuse on meist sadade valgusaastate kaugusel - kuigi see on maailmaruumi mõistes väga lühike vahemaa, on see siiski piisavalt kaugel, et supernoovaplahvatus meid kuidagi mõjutada ei tohiks.
Veel enam - kauguse tõttu näeks me sündmust Maalt ka oluliselt varem, kui selle väiksemad mõjud meieni jõuda võiks. Teadlaste hinnangul võiks nende kahe sündmuse vahe olla umbes 100 000 aastat. Seega on meil terve hulk aega selleks valmistumiseks.
Sellest, et plahvatus toimus, saaksid aimu aga kõik. Pärast supernoovaplahvatust oleks täht taevas näha ülieredalt, seejuures olenemata sellest, kas parajasti on päev või öö. Selline efekt kestaks tõenäoliselt nädalate vältel. Nii juhtus ka Kepleri jälgitud supernoovaga.
