Euroopa teadlased on mitukümmend aastat läbi viinud dendrokronoloogilisi uuringuid, et kindlaks teha mõningate keskajast pärinevate majade täpne vanus. Dendrokronoloogia on meetod, mida kasutatakse puude dateerimiseks ja selle käigus vaadeldakse ka puu aastarõngaid. Rõngad erinevad aasta-aastalt ja eristavad üht puud teisest, see on peaaegu nagu puu sõrmejälg.

Ehitusaastate leidmiseks on teadlased uurinud majade palgipuitu. Kuna majade ehitamiseks kasutati värsket puitu, siis sai hoonete ehitusaastaid puidu järgi üpris täpselt dateerida. Projekti käigus analüüsisid teadlased läbi umbes 50 000 Kesk- ja Lääne-Euroopa majadest leitud ehituspuidu andmed. Teada on, et need puud olid raiutud perioodil 1250-1699. Tulemused näitavad, et uusehitiste ja rikkuse vahel on tugev seos.

“Oleme suutnud tõestada, millised ajaloolised sündmused on soodustanud ehituspuumi ja ehitustahet. Näiteks on kogu uuritud perioodi jooksul näha tugevat seost teraviljahindade ja loodud uusehituste vahel. Ajal, kui katku polnud ja kui vili oli odav, ehitati palju. Samuti näeme, et pärast katkupuhanguid ei ehitatud umbes viis aastat. Sellised mustrid tulid vaadeldud materjali pealt väga selgesti välja,” ütles ajaloolane Fredrik Charpentier Ljungqvist, rahvusvahelise teadlaste rühma juht, mis uurib majade ehitust Euroopas 13.-18. sajandil.

“Näeme ka, et suuremad probleemid Euroopas algasid juba enne katkupuhanguid. 1300. aastatel oli ehitustegevus kogu vaadeldud perioodil kõige madalam,” lisas Fredrik Charpentier Ljungqvist.

Materjalidest kõige ilmekam näide, mida suudeti tuvastada oli nn hiliskeskaegne põllumajanduskriisi aeg, mida iseloomustab majanduslik stagnatsioon ja korduvad näljahädad 1300ndatel aastatel. Teadlased on seni arvanud, et see kriis hakkas pihta pärast katku laiemat levikut 1300ndate aastate keskel. Nüüd on see fakt ülevaatamisel, sest Charpentier Ljungqvist ja tema kolleegid arvavad, et põllumajanduskriis algas juba 1300. aastal, siis kui uusehitiste rajamine järsult langes.

“Tõenäoliselt oli kriis tingitud asjaolust, et rahvaarv oli pikka aega märkimisväärselt kasvanud. Kui algas “väike jääaeg”, siis põllumajandustingimused halvenesid,” ütles Fredrik Charpentier Ljungqvist. “Väike jääaeg” oli külmem periood, mis kestis pärast keskaja lõppu mitusada aastat.

Uuringutest tuli ka väga selgelt välja Kolmekümneaastase sõja puhkemine 1618. aastal. Sel ajal langes ehitustegevus 30–40 protsenti.