Teaduste akadeemia presidendi jõulutervitus: teadlased peavad olema valguse näitajad

Olukorras, kus teadmised ja faktid on seatud kahtluse alla, pole kerge, ent teadlased peavad jätkama ühiskonnale valguse näitamist ning toomist, leiab Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere oma jõululäkituses.

Head kaasteelised! Jõuluaeg, aga eriti jõulu-eelne aeg, on kõige pimedam aeg meie laiuskraadidel. Päeva pole ollagi ja aegamisi soojenevas kliimas ei ole ka lumeläiget. Aga teadmisi, nende levitamist ja teadust on Eestis seotud ikka valgusega. Tuulistel sügistel on järjest tähendusrikkam Uku Masingu keelekujund: tuulelaeval valgusest on aerud. Mis on nüüd vormitud rahvusülikooli sajanda sünnipäeva puhul ka muusikasse.

Valguse, valgustuse ja ka valgustatuse levitamine ei ole alati lihtne. Pole üldse kerge anda head nõu olukorras, kus teadus praegu ühiskonna suhtes paikneb. Situatsioonis, kus väärtused on seotud kahtluse alla, faktid osutunud küsitavateks, aga panused on kõrged ja aega otsustamiseks napib. Selline keerukuste komplekt valdab üha suuremat osa meie maailmast. Valguse ja pimeduse vahel ei ole enam selget piiri. Pigem määrab selle piiri meie silmade tundlikkus, aga vahel ka moraalse kompassi tundlikkus. Videvikutunne on vahel soojas toas päris mõnus, aga hämarust seob meie keel valgustkartvate tegudega.

Doris Karevale heiastub ühes ta värskelt ilmunud kogus pealkirjaga "Suik ja sillerdus" luuletuses haldjas, kes ütleb: "Homme sa kõneled rahvale!". Siis avastab luuletaja, et tal pole rüüd, et astuda terve ilma ette. Haldjas vastab: "Valgusest õmbled!"

Ka teadlastel pole muud viisi maailmale kasulik olla kui kududa oma sõnadesse see valgus, mille nad on teadmistehorisondilt kinni püüdnud. Sest sõnad tulevad ikka pärast mõistmist…