Kui Need for Speed II ja Need for Speed: Hot Pursuit 2, mida lapsena kõvasti sai mängitud, olid veel üpris algelised, siis tegelikult on nii minu autohuvi kui ka mänguhuvi kujunemisel üks olulisemaid mänge hoopis Need for Speed Underground 2, mille üks tähtsamaid osasid oli autode tuunimine. Veetsin virtuaalgaraažis autosid tuunides kindlasti kümneid kui mitte sadu tunde.

Viimaste Need for Speedi mängude puhul on aga olnud näha kõva identiteedikriisi, mis on pannud ka tõsised fännid mängudes pettuma. Viimane (2017. aastal) enne Heati välja tulnud Need for Speed Payback on näiteks üks kõige madalama populaarsuse ja kriitikute poolt antud hinnetega Need for Speedi mäng üldse. Mina isiklikult olin selleks ajaks juba ka varasemates mängudes piisavalt pettunud, et seda konkreetset osa mitte isegi proovida.

Liidame eelmised kokku ja tulemuseks on..?

Eelmise kuu alguses välja tulnud Need for Speed tundus minu jaoks aga uus võimalus ning kuigi hind oli üpris krõbe, otsustasin mängule veel ühe võimaluse anda. Juba tutvustavast videost oli näha, et proovitud on kombineerida kõiki erinevaid automaailma tahke - kogu tegevus jaguneb päeva ja öö vahel, millel on mõlemal oma erilised reeglid.

Päeval saab teenida raha tegeledes ametlike võidusõitudega, mõõtu võtta näiteks ringrajal või organiseeritud tänavasõitudel. Öisel ajal ootavad tänavatel aga politseipatrullid ja ebaseaduslikud võiduajamised, mis sageli muutuvad kusjuures mainitud politseinike abiga täielikeks romurallideks - ürita võidu sõita, kui samal ajal neli politseiautod taga ajab. Kui öistes tegevustes aga edu saadab, teenid ebaseaduslike võidusõitjate seas lugupidamist, mis omakorda võimaldab uute autode ja tuuningosade ostmist päeval teenitud rahaga.

Ühesõnaga vaja on tegutseda nii päeval kui ka öösel ja selle ööpäevase raamistiku sisse on segatud kõik, millega eelmiste mängude puhul katsetatud on: politsei eest põgenemine, ringrajasõidud, öine ja päevane võidusõitmine, driftimine, (välimuse) tuunimine ja avatud maailm. Ja seejuures tehtud seda nii, et tegemist on päriselt ka väga hea mänguga, mille puhul pole isegi välja käidud rahast kahju.

Kuid meepotis leidub ka paar tilgakest tõrva

Ideaalseid asju ei ole aga olemas ning seetõttu toon välja ka paar asja, mis mind Need for Speed Heati puhul häirivad. Esimeseks on sotsiaalne pool - mängu saab küll üle veebi mängida ja loodud on ka näilise sotsiaalse lahendusena võidusõidutiimid, kuhu mängijad automaatselt jaotatakse, kuid sellel funktsioonil puudub igasugune vajadus. Tegelikkuses puudub suhtlus ja muu kokkupuude nende tiimide liikmete vahel ja mingisugust sotsiaalset külge asjal ei ole.

Mängija saab küll teiste tiimiliikmete autosid oma garaažis näha ja soovi korral ka nende vastu kiiruskatsetel mõõtu võtta, kuid sellel ei ole mingisugust sotsiaalset poolt arendavat lisatahku, mis teiste autohuvilistega üle maailma kontakti aitaks luua. Tiimikaaslase asemel võin võidu sõita ju ka arvuti poolt kontrollitavate võidusõitjate või suvaliste inimeste vastu mitmikmängus.

Teine nõrk külg on mängu läbiv narratiiv. Lugu on pealiskaudne ning igasuguse sügavuseta - halle toone ja mõttekohti on vähe ning tegelased on lausa karikatuurselt must-valged. Näiteks: musta äriga tegelev politseipealik, kes illegaalsete võidusõitjatega tegelema peaks, naisvõidusõitja, kes oma mehaanikust vennaga tülis on ja häkker, kes on võimeline arvuti lahti häkkima lihtsalt saates mängija tegelaskujule telefoni ühe faili.

Ühest teisest arvustusest, mida enne mängu ostu lugesin, mäletan sellist fraasi: nad on lihtsalt pidanud politseinikud nii äärmuslikult halvaks ja nõmedaks tegema, vastasel juhul võiksid enda ebasümpaatsete fiktiivsete sõprade asemel hoopis neid meeldivamaks pidada.

127 põhjust mängida

Tuleme aga tagasi hea juurde, kuna suures osas on tegemist väga hea mänguga. Loomulikult on ühe automängu puhul peamiseks küsimuseks see, milliseid autosid sealt leida võib? Need for Speed Heatis on sõidumasinaid kokku 127 ja seejuures on esindatud nii igapäevaliikurid kui ka üliperformance sõidukid, mille kätte saamiseks tavaliselt mingeid eriülesandeid täitma pead, näiteks korjama linnas vedelevaid flamingosid.

Ja teha on nende autodega palju. Vaheta mootorit, muuda autokere, kleebi vinüüli, muuda rattakallet ja otsi sobivad veljed. Põhimõtteliselt tee seda, mida hing ihaldab. Arvestades, et olemas on autosid Porsche 911 GT3-st ja Ferrari F40-st kuni BMW X6 M-seeria või Ford Focus RS-ini, on mänguruumi küllalt. Usun, et tänu sellele saan ka sel juhul taas digitaalselt autode kallal vähemalt kümneid tunde nokitseda.