Mees, loe: odav ja lihtne võte eesnäärmevähi vastu
Eesnääre on tilluke, kuid võimas elund. See väike, kreeka pähkli suurune nääre osaleb seemnevedeliku tootmises, mille üks purse sisaldab sadu miljoneid seemnerakke. Nääret nimetatakse vahel ka „meeste g-punktiks“.
Eesnäärmevähk on esinemissageduselt teine meeste tervist mõjutav vähktõbi. Ainuüksi 2018. aastal oli eesnäärmevähiga mehi maailmas 1,2 miljonit. Paraku ei tea teadlased selle potentsiaalselt surmava haiguse tekkimise täpseid põhjuseid.
Küll aga on eesnäärmevähki võimalik nii ravida kui ka ennetada. Vaid üheainsa kasuliku harjumuse omandamine pakub eesnäärmevähi eest tõhusat ennetavat kaitset — selleks tuleb lihtsalt oma keha rohkem liigutada!
Taolisele järeldusele jõudsid hiljuti teadusajakirjas International Journal of Epidemiology avaldatud uurimuse autorid. Tegemist on seni kõige ulatuslikuma uuringuga, mille raames on analüüsitud korraga geneetilisi, kehalise aktiivsust puudutavaid ja eesnäärmevähki haigestumisega seonduvaid terviseandmeid.
Uurimuse juhtiv autor, Bristoli ülikooli teadur Sarah Lewis loodab, et töö järelmid aitavad meestel teha igapäevaselt tervisele soodsamaid elustiilivalikuid.
Vähktõve põhjuste väljaselgitamiseks analüüsisid uurijad rohkem kui 140 000 mehe 22 riskitegurit. Umbes 57 protsendil valimisse hõlmatud meestest oli eesnäärmevähk. Uurimisrühm püüdis mõista, kuidas riskitegurid nagu tüsedus, organismi rauasisaldus, kehaline aktiivsus ja toiduvalik eesnäärmevähki haigestumise riski mõjutavad.
Selgus, et aktiivsed eluviisid seonduvad väiksema eesnäärmevähi riskiga: uuring andis mõista, et igasuguse intensiivsusega kehalise treeningu vormid võivad vähendada eesnäärmevähki haigestumise tõenäosust.
See tähendab, et üht kindlat retsepti (nagu kolm korda nädalas tervisejooksmas käimine või igapäevane jõutreening) eesnäärmevähi ennetamiseks pole. Sellest hoolimata on rahvusvaheliste kehalise treeningu soovituste järgimine alustuseks ilmselt hea mõte.
Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO soovitab tegelda nädalas 2,5 tundi mõõdukalt aktiivsete tegevustega nagu aiapidamine või jalutamine, või 75 minutit intensiivse kehalise treeninguga nagu jooksmine või poks.
Uurimus heidab valgust ka küsimusele, kuidas pärilikkus võib veelgi soodustada mõnede meeste kehalist liikumist. Analüüs näitas, et suurema füüsilise aktiivsusega seonduva kahe DNA-variatsiooniga meestel on 51% väiksem tõenäosus eesnäärmevähki haigestuda kui inimestel, kellel vastavaid geneetilisi variatsioone ei esine.
Lewise osutusel prognoosivad inimese geenid üsna suurel määral tema kehalist aktiivsust. Kuna see on täpne ja suhteliselt odav, otsustasid uurijad uuringus just geenipõhise lähenemise kasuks — selle asemel, et seirata, kui palju valimisse hõlmatud katsealused igal nädalal trenni teevad, või lasta neil täita kehalist aktiivsust kaardistavaid küsitlusi, kasutasid uurijad kehalise aktiivsuse mõõdikuna geneetilist profiili.
Taoline lähenemine aitab vähendada segavate tegurite hulka. Inimesed, kes teevad rohkem trenni, võivad näiteks ka tõenäolisemalt hoiduda suitsetamisest või alkoholi pruukimisest, mis on mõlemad eesnäärmevähi riskitegurid. Uuritud aktiivsed geenid ei seondu nende teiste elustiiliteguritega, mis Lewise kinnitusel teeb tema ja kolleegide uurimuse tulemused puhtamaks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et eesnäärmevähi ennetamine on veel üks hea põhjus rohkem liigutada (lisaks tervele müriaadile muudele tervisehüvedele nagu parem südame tervis, parem meeleolu ja taiplikum mõistus).
