Toyota MR2 Spyder, siit me tuleme ehk Subaruga Šotimaale hobiautole järele
Maailmas, kus uued autod on enamasti ühte nägu ja ühte tegu, ei jää autohaigel üle muud kui veeretada omale garaaži mõni vanem hobiauto, et seda siis vabadel hetkedel putitada ja rajale viia. Veli V. Rajasaar kirjutab, kuidas ta jõudis äratundmisele, et just Toyota MR2 on talle paras projektikas ja Subaruga Šotimaa poole teele asus, et see koju tuua.
Autohuvilised teavad, kui lihtne on jõuda mõtteni, et nüüd ja kohe on kindlasti veel ühte projektikat juurde vaja. See siin on üks variatsioon, kuidas see juhtuda võib ning kuidas see mind tabas.
Taustaks
Juba väikese poisina jäi mulle silma “vaese mehe Ferrari” Toyota MR2, mille teise põlvkonna ümar välisilme meenutab tõesti kallimaid sportautosid. Lisaks sellele on tegu tõelise sportautoga: tagakeskmootor, tagavedu, väga kerge.
Pärast seda tulnud kolmas põlvkond tundus alati MR2 mudeli vaeslapsena – imelik disainikeel, jõuetu mootor ning juuksuriauto kuulsus.
Kuid siis juhtusin ma nägema üht viieminutilist videot sellest, kuidas veidi järele aidatud MR2 Spyder, Jaapanis tuntud lihtsalt kui MR-S, kottis sealsetel käänulistel mägiteedel driftikuningas Keiichi Tsuchiya käes veenvalt palju võimsamaid ja kallimaid masinaid. 190 hobust, 900 kg ning väga osav juht.
See oligi kõik, mida vaja. Viis minutit, ning koleda juuksuriauto kuvand asendus tugeva huviga. Järgnes palju uurimist ja veendumine (või enda veenmine?), et just see on ihaldusväärseim MR2. Siis aga tuli elu vahele ja idee vajus kauaks unustuse hõlma.
Tagasi tänapäeva
Mõni kuu tagasi ühel tööreisil kolleegiga juttu puhudes selgus, et üheks tema hobiautodest on vanem, esimese põlvkonna MR2.
Klikk, aju tagaosas taaskäivitusid unustatud seosed ja mälestused ning mõttest “see on ju täitsa tore auto” sai “mul on seda NÜÜD JA KOHE vaja”.
Ülejäänud õhtu mööduski juba tuttavaid videosid vaadates, võimalikku ehituslisti kokku pannes, autoosade hindu kaardistades, edasimüüjaid otsides jne. Käivitunud oli programm “pane kokku oma täiuslik MR2”.
Täiuslik Toyota MR2 Spyder võiks välja näha näiteks selline.
Miks see nii hea on?
Lisaks tagakeskmootorile ja tagaveole on Toyota MR2 Spyder oma vanematest vendadest kõvasti kergem ning entusiastide arvamus on, et see on rajaauto toorikuks parim kolmest.
Kõnekas on seegi, et minu eeskujuks olev Jaapani MR-S kasutab suures osas originaalosi. Vaatame näiteks veermikku – kui coiloverid ja puksid kõrvale jätta, on muu peaaegu puutumata. Õõtsad, käändmikud, eesmine stabilisaatorvarras, isegi pidurikettad ja -sadulad on originaalid!
MR2 on nii kerge ja geniaalne platvorm, et paljude arvates on tehasekraam täiesti piisav! Ja mis peamine, osad on lihtsalt ja odavalt asendatavad ning Toyotale omaselt vastupidavad.
Ainukeseks nõrgaks kohaks võibki pidada mootorit. Originaalis jõuetu ja ebausaldusväärne õlipõletajast 1ZZ tuleb iseenesestmõistetavalt välja visata.
Mootorivahetuseks on mitmeid variante, alates Honda K-seeriast ja Toyota enda 2ZZ-ist (mh teise põlvkonna Lotus Elise jõuallikas) kuni Toyota mitme V6-ni välja.
Valikud enne otsima asumist
Kuna MR2 Spyderi DNA on minu jaoks “kerge, vabalthingav, väga kõrged pöörded” ning meeletut jõudu ma taga ajama ei plaani hakata, tundus 2ZZ konkurentsitult kõige parem variant.
Tänu muutuvale klapiajastusele on see mootor alla 6000 pöörde vägagi rahulik ja öko, kuid sealt edasi kuni 8600 RPM-ni väga, VÄGA kuri. Ah jaa, ka Jaapani eeskuju kasutab sama mootorit.
Paaritatuna Toyota enda 6-käigulise kasti ja LSD-ga on tegu täiusliku paketiga, mis nõuab autosse tõstmiseks suhteliselt vähe tööd, on vastupidav ja lollikindel ning pakub osavale juhile nii kiirust kui lusti.
Seega sai otsus tehtud – otsida odav toorik-MR2, kogu vahetuseks vajalik kraam ja vaikselt nokkima hakata. Ja siis jäi mulle ette kuulutus, mida oli raske ignoreerida…
Peaaegu lõpetatud 2ZZ-swap, 6k kast, LSD… ning omaniku huvi ja aeg teise projekti-MR2 tõttu otsas. Hind – kolmandik sellest, mis ise tegemine maksaks, aega arvestamata. Asukoht – Glasgow!
Liiatigi tuli müüdavast autost mõnekümne kilomeetri kaugusel müüki ka haruldane Toyota MR2 kõvakatus, mis on rajasuunitlusega auto šassii jäikuse vaatepunktist vajalik ja asendamatu.
Kuidas see nüüd juhtus?
Lisaks kirjeldatud kokkusattumustele on aga vast kaalukamgi argument, et sõbral ja kolleegil Uku Tamperel on meeletu kogemus Ühendkuningriigi ja Eesti-vaheliste liikumiste organiseerimisel. Ideed esitledes oli Uku minu üllatuseks kohe müüdud.
Äkitselt olid olemas Subaru Outback Northern Lights, mille vastupidavuse me teel MR2 järele proovile paneme, treiler, praamipiletid ning isegi Ford Capri, mis UK-sse viia, et treiler taga kurvalt tühi ei oleks.
Subaru vedukina on hingelt subaristi jaoks muidugi omakorda märgiline kokkujuhtumine: jälle tuleb Taevasõel appi, et päev päästa ja kastanid tulest tuua…
Unistused on täitmiseks
Niisiis, igakülgselt loogikat eirates sai uitmõttest kinnisidee, kinnisideest plaan ning nüüd olemegi teel, et plaan ellu viia.
Loo moraal on vist see, et kui üks tõsiselt autohaige ütleb oma hullu mõtte teiste, sarnaselt haigete perimeetril välja, tuleb olla valmis selleks, et asjad hakkavadki juhtuma.
Järgnevad paar päeva saab reisi progressi jälgida Fortes ning Accelerista Instagrami ja Veli Instagrami vahendusel. Uuel aastal algab auto ettevalmistus suviseks rajahooajaks ning ka seda protsessi pole meil kavas vaid enda teada jätta.