Vahetult pärast lapse sündi, siis kui kolju oli veel pehme, seoti pea kinni ning anti sellele teatud kuju. Sidemeid pidi laps kandma umbes kaks aastat. Selle ajaga oli kolju kuju jäädavalt moondunud. Sellist meetodit on ajaloos praktiseeritud üle terve maailma. Konkreetsest leitud koljust tehtud pilti näeb SIIN klikkides.

Peakuju moonutamist saab võrrelda ümberlõikamise, tätoveeringute, augustamise, jalgade sidumise või hammaste deformeerimisega. Neid asju tehti selleks, et rõhutada kuuluvust mingisse hõimu, teatud ideoloogia sümboliseerimiseks või ka lihtsalt ilu pärast.

Iidsetel rändeaegadel, III-V sajandil levis peamoonutamise tava mitmetele nomaadile, sh ka hunnidele. Teadlased on võrrelnud Rooma impeeriumi langusaegadest pärit koljusid, mis on leitud Kaukaasiast ning Ungarist ning uurinud, kas erihõimudele kuulunud koljudel on näha kultuurilisi mõjutusi.

Peter Mayall, Melbourne'i Ülikooli arheoloogia ja antropoloogia teadlane väidab, et selline viis pea kuju moonutada ajule ei mõjunud. Seda on uuritud Ameerikas, kus on samuti leitud 16. sajandist pärit moonutatud koljusid.

Kaukaasia kohta on teada, et kolju moonutamist praktiseeriti rohkem rändeperioodil, ajal kui hunnid suundusid Kesk-Aasiast Ida-Euroopasse. Arvatakse, et hunnid võtsid peakuju moonutamise tava kasutusele läänesuunalise rände ajal, sest Mongooliast ja Põhja-Hiinast leitud hunnide koljud pole deformeerunud. Ida-Euroopasse suundunud hunnide puhul oli see identiteedi tunnuseks ning seda tehti nii meeste kui naistega.

Umbes IV sajandist, ajast kui hunnid jõudsid Kesk-Euroopasse, on leitud rohkem derormeerunud koljusid. 50-80 protsenti Ungarist leitud selle aja koljudest on deformeerunud.