Kelle mure on tulevik?

Kuulsin, kuidas nii 9–11-aastased tüdrukud arutasid pärast ujumistrenni omavahel, millised robootikatunnid neil koolis on ja kes neist robootikas käib. See on põlvkond, kes on üles kasvanud robotite keskel ja kes võtavad seda sama elementaarse elu osana kui laulukoori või korvpallitrenni.

Aga trennis käivad noored vajavad võistluseid, kus ennast proovile panna, ja laulukoori lapsed vajavad esinemiseks kontserte. Ilma nendeta kaob motivatsioon ja soov valitud huvialaga edasi tegeleda. Nii on ka robootikaga. Kui kaob võimalus ennast võrrelda ja proovile panna, siis on huvi kadumine kiire tekkima.

Enda proovilepanek on lastele ja noortele oluline

Ma usun, et Eestis ei ole pea ühtegi tehnoloogiaettevõtet, kellel poleks varasemat kokkupuudet Robotexiga. Mitmed ettevõtted seisavad Robotexi selja taga eesmärgiga toetada Eesti oma brändi ja suunata selle kaudu meie noorte tulevikuvalikuid. Meil on vaja insenere ja programmeerijaid ning parimal juhul nüüd ja praegu. Tööjõupuudus selles sektoris on juba nii suur, et linnalegendid räägivad personalijuhtidest, kes on välja kuulutanud kriisiolukordi. See pole enam tuleviku mure, vaid ettevõtete igapäev.

Ühe suure arendusfirma juht jagas mulle hiljuti infot, et ühe inimese värbamine maksab ligikaudu 5000 eurot. Võiks arvata, et järelikult on tulevik ennekõike ettevõtjate mure. Neil on kõige suurem vajadus oma ettevõtete jätkusuutlikkuse tagamiseks noorte ettevalmistusse panustada. On ka mitu väga nimekat eraalgatust. Viimase aasta silmapaistvaim robootikategu on kindlasti väga kiirelt laienev ainult tüdrukutele mõeldud Unicorn Squad. Aga ikka jääb sellest kõigest justkui väheks.

Bassein ilma veeta on kasutu

Kindlasti tekib lugejal siinkohal küsimus riigi rolli kohta. Haridusministeerium ja HITSA on selleks palju vaeva näinud, et meie koolidel oleksid olemas robootikavahendid. Basseinid ujumiseks on justkui loodud. Nüüd tuleks ka vesi basseini lasta. Kahjuks siin saavad tihti riigil vahendid otsa. Õpetajad korraldavad õhinapõhiselt üritusi ja oma kooli võistlusi. Ringijuhtide tasu on peaaegu olematu. Uutele algatustele ruumi ei ole, sest vanadki ei saa omadega hakkama. Kõik algatused suunatakse teadushuvihariduse liidu ukse taha, kellele on jagatud vahendeid, et toetada robootikavõistlusi, suvekoole ja kõike muud põnevat, mida aktiivne kogukond välja mõtleb. Kahjuks on need vahendid lähemalt uurides peaaegu olematud.

Sõnum on selge – selliselt me ellu ei jää

Aga võib olla see ei olegi hariduse teema? McKinsey uuring „Shaping the future of work in Europe’s digital front-runnersˮ toob ühe Eesti majanduse eduloona välja meie noorte varajase programmeerimisoskuse, mida ennekõike toetab just koolirobootika. See sama uuring annab infot, et meie ennustatav SKP tõus tulevikus on 1,8%, millest 0,9% moodustab tehisintellekti mõju. Ilma AI-ta ei ole meie majandus edaspidi nii õitsev, kui me seda sooviksime. Soovitud mõju peavad majandusse andma praegused noored. Meie ülesanne on toetada neid piisavalt, et neil jaguks nutikust see hüpe väärikalt ellu viia. Järelikult võiks see kõik olla hoopis majandusministeeriumi mure? Riik aga vaatab taas otsa ettevõtjatele. Teil on kõige raskem – järelikult teie võiksite olla need, kes võtavad enda kanda robootikaürituste ellujäämise. Ja nii paar tugevamat ettevõtjat seda koormat enda õlul kannavadki.

E-riigi kustuv edulugu?

President Kersti Kaljulaid rääkis ühes oma ettekandes, et Eesti e-riigi edulugu tekkis, sest vaesel väikeriigil oli hirm, et keegi jõuab ette, kui me ise kõike esimesena ära ei tee, ja hiljem on need lahendused teistele juba oluliselt kallimad. On näha, et robootikaga on sama lugu. See ei ole lihtne moodne mull nagu Bakugan, mis peagi moest välja läheb. Me räägime laste haridusest ja tulevikuoskustest. Praegu saame valida: kas uus edulugu või hilisem kahetsus, et meilgi oli võimalus, aga keegi teine jõudis ette. Ja meie lapsed? Vaevalt nad meile seda nii lihtsalt andeks annaksid.