Laiskloomad loorberitel

Aasta 2018. Island, 335 000 elanikuga väikeriik, on suutnud end läbi kõige tihedama sõela 2018. aasta jalgpalli MM-ile võidelda. Veelgi enam, paar aastat varem tehti mehetegusid Euroopa meistrivõistlustel. FIFA maailma edetabelis on nad 21. kohal. Hoolimata sellest, et Eesti rahvaarv on Islandiga võrreldes umbes neli korda suurem, asume samal aastal samas edetabelis pea 100 kohta tagapool (116.). Mis on nende edu saladus?

Island on olnud kõva jalgpalliriik läbi aegade, kuid 90ndatel ja uue sajandi alguses läks kõik pigem allamäge. Täielik põhi jõudis kätte aastal 2010, kui maailma edetabelis oldi kohal 112. Pärast seda toimus aga hüppeline tõus, mis on Islandit siiani kõrges mängus hoidnud. Mis on selle edu taga? Asjatundjad toovad välja kolm peamist tegurit: infrastruktuur, treenerid ja kirg. Nii nagu Eestil, ei olnud ka Islandil häid võimalusi aasta ringi treenimiseks. 90ndate teises pooles hakati aktiivselt infrastruktuuri arendamisega tegelema ja üle riigi ehitati toimiv sisehallide võrgustik. Peale selle investeeriti treeneritesse ja nende kvalifikatsiooni tõstmisesse ning seda määral, kus neil on iga 400 inimese kohta üks sertifitseeritud treener. Võrdluseks: Ühendkuningriikides on üks paberitega treener 11 000 inimese kohta. See viis tulemuseni, kus isegi igal Islandi lastetiimil oli olemas tipp-topp juhendaja. Kirest rääkimata. Ideaalne näide sellest, kuidas eesmärgid on saavutatavad, kui nende nimel süstemaatiliselt tööd teha.

Eestlastel on oma kirg. Hoolimata kodumaisest hädakisast ja pidevast vauglemisest, kui hädised ja kehvad me oleme, näeb muu maailm meid tehnoloogiarahvana. Ja meil ei ole põhjust seda häbeneda. Start-up’id ja infotehnoloogia on ühed kiiremini kasvavad majandussektorid. Töötajatele makstakse Eesti keskmisega võrreldes umbes kolm korda kõrgemat palka (ja riigile tööjõumakse). Toodang on peamiselt eksport jne. Veelgi tähtsam – nende sektorite edu on spill-over-efektina tõuganud uuele arengule meie elektroonika, masinaehituse ja muud Eesti jaoks ajalooliselt olulised majandusharud.

Kuidas seda edu hoida? Kindlasti ei saavutata seda loorberitele puhkama jäädes. Kui me ei jätka oma lastesse, nende juhendajatesse ja toetavasse ökosüsteemi investeerimist (rääkimata kõrgharidusest ja teadusest), siis on langus kiire tulema.

Kas eestlased oleks laulurahvas, kui ei oleks laulupeotraditsiooni, või kus oleks meie rahvatants ilma tantsupeota? Ei oska vastata, aga igaks juhuks ei hakkaks seda katset läbi viima. Kuid kas meie robootika- ja tehnoloogiaringid oleksid täis võistlusjanuseid noori, kui ei oleks Robotexi ning teisi võistlussarju? Kas on mõistlik seda katset läbi viia? Hirmutav, aga ametnike seas on inimesi, kes on valmis seda riski võtma.

Tundub elementaarne jutt, kuid vaadates nii avaliku sektori, kõrgkoolide kui ka ettevõtete suhtumise leigust, siis järelkasvu arendamises oleme võrreldavad pigem loorberitel logelevate laiskloomade kui Islandi jalgpalliime autoritega. Siinne jutt ei käi miljonitest, isegi mitte sadadest tuhandetest, vaid kõigest kümnetest. Paneme vunki juurde ja hoiame tule hõõgumas – see on väike investeering selleks, et majanduse areng oleks jätkuvalt kasvav ning Eesti õitseks.