Innovatsioon on tore asi ning kahtlemata aitab see maailma parandada… teatud piirini. Aga ma usun, et üksnes tehnoloogia abil keskkonnaprobleeme lahendada ei saa. See on isegi halb mõte.
Kõik on kõigega seotud
Ameerika ökoloogi Barry Commoneri 50 aastat tagasi sõnastatud ökoloogia esimene seadus kõlab nii: kõik on (biosfääris) kõigega seotud.
See seotus toimib kõigil eluslooduse tasanditel ning puudutab sügavalt igasuguse tehnoloogia rakendamist ja eriti sellega kaasnevaid negatiivseid mõjusid.
Tõsiasi, et inimene on looduse lahutamatu osa ja kõik, mis ta loodusele teeb – olgu hea või halb – tuleb ringiga talle endale tagasi, juhtis põlisrahvaste toiminguid.
Valgustusajastu filosoofid pühkisid selle teadmise 18. sajandil läänemaailma mõttepildist. Inimesest sai ühtäkki ülim olevus, looduse kroon.
Inimene seadis ennast loodusest kõrgemal seisvaks vaatlejaks ja looduse vaadeldavaks. Teaduses sillutas see teed reduktsionismile – kompleksse süsteemi taandamisele tema koostisosade mehaaniliseks summaks.
Viimane omakorda aitas jõuda teadmisteni, mis võimaldasid looduse üle domineerida, seda ekspluateerida ja kontrollida.
Kujutledes inimest looduse kroonina, tekkis hukatuslik illusioon, et just masinad on need, mis võimaldavad meil muutuda looduskeskkonnast sõltumatuks.
Me usume, et oleme loodusest nutikamad
Suurt osa tehnoloogilisest arengust on vedanud uskumus, et inimene suudab oma elukeskkonna kujundamisel loodusest nutikam ja parem olla; eeldus, et inimaju on suuteline genereerima mooduseid, kuidas keskkonda ja inimühiskonda endale aina sobivamaks muuta.
Evolutsiooniteooriani jõudmine lükkas selle väärarusaama aga ümber ning üldlevinud seisukohaks jäi, et liigid arenevad juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku teel, mis tagab liikide ja keskkonna optimaalse toimimise vaatamata pidevale muutusele.
Midagi ei saa kaotamata võita
Siin tuleb mängu Commoneri kolmas seadus: midagi ei saa kaotamata võita. Seepärast on näiteks looduses mitteesinevate sünteetiliste kemikaalide (väetised, pestitsiidid jm) kasutamisel negatiivne kõrvalmõju nii taimedele, loomadele kui ökosüsteemidele.
Looduses on asjad paika loksunud evolutsiooni poolt kahe-kolme miljardi aasta jooksul toimunud “teadus- ja arendustöö” tulemusel, mille käigus lugematute geneetiliste variatsioonide ja eri keskkonnatingimustega on püütud saavutada looduslikku tasakaalu.
Kui nüüd tuleb inimene oma tehnoloogiaga omakasupüüdlikel eesmärkidel loodust optimeerima, läheb taskaal momentaalselt paigast ning sellel on varem või hiljem negatiivne mõju elusloodusele, inimestele sealhulgas.
Kuna tehnoloogia rakendamise negatiivsed kõrvalmõjud esinevad tihti ettearvamatul kujul ja tihtipeale teises maailma otsas, vahel ka pika aja möödudes, ei seostata neid mõjusid sageli tekkepõhjusega (tehnoloogiaga).
Siinkohal tuleb märkida, et kuna tehnoloogiatel on enamasti ka positiivne mõju, keskenduvad tehnooptimistid peaasjalikult just viimasele ning ignoreerivad negatiivseid aspekte.
Tasuta lõunasööke ei ole
Commoneri neljas seadus ütleb: tasuta lõunasööke ei ole. Globaalne ökosüsteem on üks tervik, kuhu midagi ei lisandu ilma, et teisal midagi kaoks.
Kui inimene loodusest midagi ammutab, tuleb selle eest varem või hiljem tasuda, mistõttu ükski tehnoloogia ei paku tasuta hüvesid.
Praegune fossiilsetest kütustest tingitud keskkonnakriis viitab sellele, et oleme arvete tasumisega viivitanud juba liiga kaua.
Kui kaasaegse tehnoloogia negatiivsed kõrvalmõjud avalduvad väga kiiresti ja suures ulatuses, siis võivad need ületada keskkonna kohanemisvõime. Tulemuseks on looduslike protsesside katkemine. Sellel on pöördumatud tagajärjed.
Hea näide on inimtekkeline kliimamuutus ja selle potentsiaalne võime viia ökosüsteemide kokkukukkumiseni ja tsivilisatsiooni hävinguni, pühkides lühikese ajaga maapinnalt miljonite aastatega evolutsiooni poolt loodu.
Me peame mõistma, et nii keskkonna kui ühiskonna kohanemisvõimel on piirid. Nende olemasolu tunnistuseks on näiteks tehnoloogia kiire arengu poolt põhjustatud tuhandete liikide kadumine.
Innovatsioon jätab maha laastatud maa
Bioloogiline evolutsioon on väga aeglane protsess, ainuraksetest tänase liigirikkuseni jõudmiseks on kulunud 3 miljardit ja rohkem aastat.
Nüüd on miljardeid aastaid väldanud tasasesse arengusse lisandunud inimene, kes oma innovaatilisi lahendusi juurutab niivõrd kiiresti, et uute tehnoloogiate mõju keskkonnale ei olegi korralikult hinnata võimalik.
Hea näide on üleilmne meediaruum, mis võimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest pealiskaudselt üle libiseb ja annab sõna neile, kes selle eest maksavad.
Sageli ei jõua ka keskkonnakaitse tagamiseks mõeldud riiklik järelvalve ja seadusandlus innovatsiooniga samas tempos püsida.
Tulemuseks on esmapilgul positiivsena tunduvad lahendused, millel on pikaajaline ja kaugeleulatuv negatiivne mõju.
Innovatsioon mõõdutundetu paljunemise teenistuses
Tehnoloogiaga kaasnevate globaalsete negatiivsete kõrvalmõjude ettearvamatuse, ulatuse ja ajalise viivituse ilmekaks näiteks on rahvastiku hukatuslik kasv.
Looduses reguleerivad liigi arvukust toidunappus ja kiskjad. Inimene on võtnud nende looduslike piirangute ületamiseks appi võimsad tehnoloogiad – esmalt relvad suurtest kiskjatest vabanemiseks, siis põllumajandus toiduvarude suurendamiseks, edasi hügieen ja meditsiin, mis enneaegsete surmade arvu vähendasid.
Siin me oleme, 7,7 miljardit ja tuleb lisa. Ka parimate tehnoloogiatega ei ole sellise hulgaga pikas perspektiivis võimalik jätkata.
Kokkuvõtvalt: arvestades, et loodus on lahutamatu tervik, mille tasakaalu tagab on evolutsioon, ei ole inimesel võimalik välja mõelda midagi looduse poolt loodust paremat.
Tehnoloogia abil ajutiselt saadud hüvede eest tuleb maksta hiljem igal juhul.
Ülaltoodud mõttekäiguks inspiratsiooni on loo autor saanud Paul R. ja Anne H. Erchlichi raamatust Technology: Not a Panacea, Maybe a Poison Pill
