Marek Strandberg kommenteerib: viis tuumaenergiaga seotud müüti

Üle nädala tagasi maandus Forte e-postkasti Eestisse tuumajaama rajada tahtva Fermi energia artikkel pealkirjaga "5 müüti tuumaenergiast, mis ei vasta tõele". Palusime artiklis välja toodud punkte (artiklis kaldkirjas) kommenteerida materjaliteadlasel ja keskkonnaspetsialistil Marek Strandbergil. Avaldame tema kommentaarid ühes algse artikliga täismahus.

Kas Fermi energia esindaja tekst on pelk arvamusartikkel või müügiprotsessi osa?

Ei, see ei ole pelk arvamus, sest enamus toodud n-ö “müüte” on meelevaldsed väited ning kogu ulatuses on tegemist kaalutletult sõnastatud suhtekorraldusliku tekstiga. Toimetus on palunud mul neid kommenteerida ja tulemuseks on see, et otsingumootoritesse ilmuvad asjakohased väited ja diskussioon justkui käikski. Need väited ei kao kuhugi vaatamata asjaolule, et neile müütidele esitatud justkui arukad seletused on üsna lihtsalt kaalutuks muudetud.

Eeldus, millest lähtub kogu III põlvkonna jaamade turuletoomise kampaania, mis hetkel taas käimas, on selles, et tuumajaamadel on nende pooldajad ja vastased. Selguse mõttes toon siinkohal ära veelkord ka oma seisukoha, mis pole viimaste kümnete aastate jooksul muutunud:

Humaanseim tuumaenergeetiline lahendus puudutab ennekõike jäätmeid, mis senine tuumaenegeetika on tekitanud. Nimelt on varasemate nn paljundusreaktorite kasutuse tulemusena Maal jäätmed, mis kujutavad ohtu vähemalt 10000 aastat või kauem. Inimkond pole suuteline seda järgmiste põlvede jaoks ohutult hoiustama.

Nii relvades oleva plutooniumi kui seniste tuumareaktorite heitmete ohutumaks muutmiseks on vajalikud IV põlvkonna reaktorid. Nn põletusreaktorid, mis tõepoolest pikaldase radiatsiooniohuga jäätmete lagunemisaegu märkimisväärselt lühendvad. Neisse tuleb panustada, neid kasutada.
Uute paljundusreaktorite juurdeloomine on kultuuritu ja järgmiste põlvkondade jaoks ohtlik tegevus.
Täna müüakse meile jätkuvalt III põlvkonna ehk siis paljundusreaktorite lahendust.

Mis siis toimub tegelikult?

Fermi energia seltskond on nõuks võtnud teha äri tuumajõujaamadega ja seda teha just Eestis. Seda vaatamata oludele, kus tuumaenergeetilise investeeringu tegemine näiteks Soome on võrratult lihtsam, kuna seal on juba olemas järelvalve ja ohutusealased riiklikud süsteemid.

Nende tegevuse algus oli paljulubav – räägiti, et on olemas IV põlvkonna jaamade arendus ja sellega soovitakse alsutada ka Eestis.See kõik päädis sellega, et Eestisse toodi GE Hitachi reaktorimüüja, kel on valmis saanud küll uuemat tüüpi, ent siiski III põlvkonda kuuluv reaktor.

Tuumajaamade müük on suhtekorralduslik tegevus ja sellega on Fermi Energiast Kallemets ja Liive tegelenud ka kümmekond aastat tagasi. Toona tõmbas nende tegevusele kriipsu peale Fukushima tuumajaamaõnnetus. Kümme aastat on möödunud ja käimas on taas samalaadne kampaania. Nende jaoks on oluline saada jalg ukse vahele iga hinna eest.

Kuidas see jalg siis sedapuhku ukse vahele saadi?

Valitsus (Riigikantselei) tellis Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuselt (SEI Tallinnalt) kliimaneutraalse Eesti plaani. Selle, ilmselt valitsuse dokumendiks vormitava plaani kohaselt oleks 2030. aastal kasutuses ca 20-25 MW võimusega tuumareaktor ja 2040. aastast 500-600 MW võimusega reaktoreid.

SEI juht lihtsalt ütleb selle peale, et see on üks võimalik variant. Tõesti? Millegi tõttu ei ole üheks võimalikuks variandiks maasoojusenergia või ulatuslikud tuulepargid ja päikesejõujaamad. Aga tuumareaktorid on.

Kas peab arvama, et see on juhus, et erinevad Liive-Kallemetsa lobby-tööst puudutatud isikud hakkavad ühtäkki rääkima moodulreaktorist, kui mingist uuest lahendusest. Ei, mitte IV põlvkonna tuumajaamast, milelga tõesti jäätmeid ümber töödelda, vaid “uuest moodulreaktorist”.

See ongi see silmamoondus, mis tehakse ja on juba tehtud

Miks siis on nii suur huvi tuumajaamde vastu? Mure energeetilise julgeoleku pärast? Pigem siiski selle pärast, et tuumenergeetika angažeerib valitsust ja parlamenti samal moel nagu täna põlevkivienergeetikagi. Puutumus selle valdkonnaga eeldab ning tekitab võimu pühendumist sellele. See annab omakorda ettevõtjaile mõjuvõimu. Hajutatud ning lihtsad energiatootmise lahendused sellist mõjusuhet ei tekita.

Muide: lood meeletust tuuleneergia-lobbyst, millega ühiskondi roheliselt koormatakse, on paraku siiski väljamõeldis, mille taga on olnud ennekõike muidugi fossiilenergia ettevõtted, kellel on vajalik olnud varjata neile teada olnud tõde, et fossilkütuste kasutamine on kliimat ja keskkonda ohustav (ExxonMobili bluff 1982 aastast!). Tuumareaktoritega kaubeldakse üsna sarnasel moel.

5 müüti tuumaenergiast, mis ei vasta tõele!

Tuumaenergiaga on seotud mitmeid müüte, mille tõttu arvatakse, et tegemist on ohtliku ja keskkonda saastava energiatootmise viisiga. Teisest valdkonnast paralleeli tuues – ka lennukitega lendamist peatakse kõige ohtlikumaks, kuid tegelikkuses on tegu hoopis ühe kõige turvalisema reisimise viisiga. Toome välja viis kõige levinumat müüti, mis ei vasta tõele.

Esimene müüt: Tuumaenergia on keskkonnale halb

Tõde: Tuumareaktorid ei eralda elektritootmise käigus kasvuhoonegaase ning muid heitmeid keskkonda. Reaktorite kogu eluaea jooksul on CO2 heitekogused võrreldavad taastuvate energiavormidega nagu tuule- ja päikesejaamad (ca 12-16 g/kWh). Tuumaenergia nõuab seejuures tuhandeid kordi vähem maad kui enamik teisi energiavorme ning tarbib vähem metalli ja betooni kui ka tuule ja päikseenergia.

Ignalina tuumajaama (2 x 1300 MW reaktorid) maa-ala vajadus on tinglikult 5 x 5 km. Sellel paikneb jaama turvaaala, jäätmete jahutus ja hoiustusalad. Need on maa peal!

Tuumajaama ei saa rajada kuhu tahes. See tuleb rajada vee äärde. Jõgi, mereala. Päikese ja tuulejaama saab rajada tegelikult kuhu tahes. Sellise tuumarajatise (jaam+tugirajatised+maa) energiatihedus on ca 100 W/m2. Reaktor loomulikult on energiatihedam.

Tuumajaam peab olema mingi veekogu ääres. Oletame, et reaktorimüüjate ambitsiooniks on kasvatada tuumaenergia tootmine tänasega võrreldes 10 kordseks. 3 TW oleks siis see ligikaudne võimus tulevikus. See ainuüksi tähendaks 1000 km ulatuses rannikualasid või jõeääri, mille äärde jõujaamu rajada. Püüdke leida kaartidelt neid kohti, mis oleks selliste vete ääres aga samas inimasutustest ka piisavalt eemal aga samas sedavõrd lähedal, et ülekandekulud tarbija juurde poleks väga suured. Raskeks läheb.

Kui me võrdleme päikesejõujaama ja tuumajaama siis tänaste päikesepaneelidega (ca 180 W elektrit/m2) on samal territoorumil paiknevate jaamade energiatoodanud erinevus siiski vaid 4-5 kordne! Tuumajaam toodaks päiksepaneelidel jaamast kõigest nii palju kordi rohkem energiat.

Olgu öeldud, et selleks, et kogu inimkond elaks ära vaid päikeseenergiast muundatud voolust ja kütustest (näiteks vesinikust) oleks vaja vähem pinda kui täna on kõigi linnade all. Tuumajaama linna ei ehitata, Päikesest voolu tootvaid energiasüsteeme aga küll.

Tuumajaamas kasutatav metall pole siiski taaskasutatav, kuna neutronite voog muudab enamuse sellest reaktorimaterjalist taaskasutamatuks. Tuulegeneraatorite ja päikesejaamade materjal on siiski taasakasutatav.

Ehk – esimene müüt on otsitud ja arvud esitatud üsna kallutatud viisil. Olgu öeldud, et 25 ruutkilomeetril paiknev päiksejõujaam vajab hooldust vaid erijuhtudel. Samale alale ehitatud tuumajaam peab olema pidevalt mehitatud, valvatud ja järelvalvatud.

Tuumaenergia puhul, kui see massiliselt kasutusse läheks, on aga hoopis muu probleem – nimelt toodab tuumajaam oma elektrilisest võimusest kordi rohkem energiat, mis jääksoojusena veekogudesse suunatakse. Soe vesi on meelepärane ainult suplevatele inimestele. Veepõhised ökosüsteemid on liigirikkad vaid jahedatena.

Tänastes oludes, kus tuumajaamu on arvult tagasihoidlikult, ei pruugi selline soojenemine olla märgatav oma mõjuga, kui jaamu saab olema (nagu loodetakse) kordi rohkem on ka soojaprobleeme rohkem.

Teine müüt: Kasutatud tuumakütusele ei ole funktsiooni

Kasutatud tuumakütust saab uue kütuse ja kõrvasaaduste tootmiseks kasutusele võtta kiirete neutronitega reaktorites. Taaskasutatud tuumakütus nõuab ladustamisaega, mis on vähem kui 300 aastat. Vaid 1% kütusest võib olla ohtlik veel 10 000 aasta jooksul.

Tõsi, IV põlvkonna reaktorid ongi need, mis suudaksid, kui need tööstuslikena olemas oleksid, “põletada” III põlvkonna reaktorite jääke. Aga mitte ainult. Nende reatorite abil saaks ohutumaks muuta ka näiteks tuumarelvade sees olevat tuumalõhkematerjali.

Seda kõike, kaasa arvatud juba olemasolevaid tuumajäätmeid, on nii palju, et nende abil võiks inimkond vajalikku energiat IV põlvkonna reaktorites toota isegi sajandeid. Mõtlen, et ka näiteks plastikujäätmeid saab ümber töödelda. See aga ei saa olla ju ometi argumendiks, et ehitada veelgi rohkem keemiatehaseid ja toota ning tarbida veel suuremas koguses plastikut, et jäätmetöötlemistehastel oleks tööd?

See 1% trikk on päris omapärane, sest keegi ei hakka ju terviklikust kütusesegust 1% radioaktiivset komponenti eraldama. See ei oleks majanduslikult arukas ja tehnoloogiliselt lihtnegi. Mitte müüt vaid väide, mis tõele vastab on järgmine: “Täna pole kasutatud tuumakütusel muud kasutust kui kohustus seda hoida ja säilitada. Tööstusliku ümbertöötlemise tehnoloogiat pole.”

Avalikku arvamust soovitakse aga suunata selliselt, et jääks mulje, et kui kunagi tulevad 4 põlvkonna reaktorid, siis küll me need kasutusse võtame, aga seni kasutame neid, mis olemas.
Tuumaenergeetika majanduslik pool on paraku selline, et reaktori ökonoomika kogub tuure visalt. Võib mööduda üle 10 aasta energiatootmise algusest, kui tuumajaam kasumile läheneb. Mida vanem tuumajaam, seda kasumlikum omanikule.

See on ka peamine põhjus, miks hüljata arusaam, et kui III põlvkonna jaamad on ehitatud ja tulevad uued ja ohutuma IV põlvkonna jaamad, siis neid kohe ka uuetega asendama hakatakse. See ei ole nii. 15-20 aasta töös olnud III põlvkonna tuumajaam just selles vanuses hüperkasumlikuks muutubki. Kes siis oma Sampo vabatahtlikult lammutada sooviks?

Kolmas müüt: Tuumajaamad eraldavad ohtlikus koguses kiirgust

Tõde: Radiatsioon ehk kiirgus on loodusele loomulik. Keskmine inimene saab aastas ligi 300 milliremmi kiirgust, millest üle 80% on looduslik ja teine suur osa meditsiinilise päritoluga. Inimene, kes seisab terve aasta tuumajaama kõrval võib kokku puutuda vähem kui 1 milliremmi lisakiirgusega. See on vähem kui üks rindkere röntgenikiirgus, mis on umbes 4 milliremmi.

Sellist müüti pole olemas. See on suvaline väide. Kindlasti leiab mõne kodaniku, kes nii arvab. Aga suhtekorraldusliku teksti müüdireale see just selle tõttu hästi sobibki. Loomulikult on tuumajaam rajatis, mis väljapoole seda jaama ohtlikku lisakiirgust ei tekita. Kuni selle hetkeni, kui see katki läheb.

Tuumajaamadega on seotud hoopis teised müüdid. Lood ohutuse kohta, mis ilmuvad hädavaledena ühtäkki avalikkuse ette. Fukushima tuumaõnnetuse puhul tekkisid üsna iseeneslikult Eestiski müüdid selle kohta, kuidas selle plahvatuse pärast ei maksa muretseda, sest jaamas olevat automaatika, mis suunavat reaktorisüdamikule betooni ja see sumbuvat seepeale.

Refereerin mõni aeg pärast Fukushima reaktori õnnetust avalikkuse ette toodud nö ametlikku müüti: "Tšernobõlis omal ajal reaktor jahutussüsteemi tõrke tõttu lihtsalt plahvatas. Jaapani reaktori puhul juhtub aga see, et ta sulab all olevasse suurde basseini ja kattub automaatselt betooniga". See ei erine loost, milles hunt sõi nii punast mütsi kandnud lapse nagu ka tema tema vanaema ära ja jahimehed suutsid need kaks isikut elusate ja tervetena hundi kõhust välja lõigata.

Neljas müüt: Tuule- ja päikeseenergia asendavad tuumaenergia

Tõde: Tulevaste energiavajaduste rahuldamiseks peab elektritootmine sõltuma mitmesugustest energiaallikatest, sealhulgas tuulest ja päikesest. Tuule- ja päikesejaamade kõrval peab aga olema stabiilne energiaallikas, mis tagab minimaalse vajaliku elektritarbimise mahu ega sõltu seejuures ilmastikuoludest. Eesti puhul oleks selleks mõistlik lahendus uue põlvkonna väike moodulreaktor arvestades, et Eestil puuduvad olulised hüdroenergia allikad.

Täna ületab Päikesest ja tuulest muundatava energia koguhulk maailmas tuumajaamadest saadavat. Stabiilseks energiaallikas muutuvad Päike ja tuul seeläbi, et energiat salvestatakse. Salvestatakse mingil määral akudessse aga üsna suurel määral näiteks vesinikku ja selle ühenditesse.

See soovitus “oleks mõistlik väike uue põlvkonna moodulreaktor” on üsna meelvaldne, sest täna on olemas küll uued moodulreaktorid, aga need ei ole selles mõttes uue põlvkonna ehk IV põlvkonna reaktor. Tegemist on lihtsalt ümber ehitatud III põlvkonna reaktoriga – jäätmetootjaga. See on tehtud lihtsalt väiksemaks ja tegemist on ikka sellesama jäätmeetootmisrekatoriga nagu on ka selle reaktoritüübi suuremad kolleegidki.

Kõige moodsamgi tänane sisepõlemismootoriga auto ei ole energiaallika mõttes uue põlvkonna sõiduk. Ikka seesama sisepõlemismootor nagu sajand tagasigi. Ehk – vesinikuvarude olemasolul on energia toodetav kütuselementide abil. Tulevikus veelgi enam.

Viies müüt: Tuumaenergia ei ole turvaline

Tõde: Töötavaid tuumareaktoreid on praegu maailmas 450 ja 70 aasta jooksul on toimunud kolm suuremat õnnetust, millest vaid kahe puhul (Tsernobõl ja Fukushima) levisid kiirgustekitajad suuremas hulgas väliskeskkonda. Kuigi need õnnetused on kahtlemata tõsised, siis on sellegipoolest tuumaenergia üks kõige ohutumaid energiatootmise viise maailmas arvestades toodetud energiat (vt Our World in Data). 2013. aastal valminud NASA uuringust selgus, et fossiilsete kütuste põletamise asendamine tuumaenergiaga on aastatel 1971-2009 ära hoidnud 1,8 miljoni inimese surma.

Arvutame – eeldusel, et inimese olemus jääb suurel määral samaks. Oletame, et tuumareaktoreid on 10 korda rohkem. Miks peaks eeldama, et rohkem reaktoreid on kuidagi ohutumad kui vähem? Ehk järgmise 70 aasta jooksul võiks ette tulla 4500 reaktoriga nii 30 õnnetust, millest 20 puhul paisataks suuremas hulgas väliskeskkonda radioaktiivseid aineid. Keskmiselt siis iga 3,5 aasta kohta õnnetus. Loomulikult me loodame, et tulevikus on elu ilusam ja inimesed tähelepanelikumad.

Kommentaariks: fossiilkütuste asendamine Päikese ja tuulevooluga on ilmselt sama elusäästev.
No see on ka ju põhjuseks, miks lisaks kliimaküsimustele fossilenergia jaamadest loobuda soovitaksegi – kahjulikud ühendid õhus. Korrektne on siiski öelda, et inimelusid säästab fossiilkütustest loobumine, mitte nende asendamine tuumajaamadega.

Seda on näha ka viidatud allikas olevatest joonistest. Olgu öeldud, et seal on küll mainitud biomassi kasutavate jõujaamade surmade arvu, aga paraku pole seal ühtki viidet ei valgusest ega tuulest elektrit muundavate jõujaamade kohta.

Ses osas meenutab Kallemetsa väide üht naljalugu, mida räägiti desintegreeritud vee mõju kohta tomatite kasvule. Desintegraatoris (oli selline omaaegne jahvatusmeetod, millele hakati omistama erinevaid imeomadusi) töödeldud vee mõju tomatite kasvule oli märkimisväärne. Nagu ikka teaduskatsete puhul, tehti kaks võrdluspeenart. Ühte kasteti desintegreeritud veega. Seal nähtuski tohutu kasvukiirus. Võrdluspeenart igaks juhuks ei kastetud üldse.