Viimane peatus enne maailmalõppu

200 miljonit inimest on sunnitud äärmuslike ilmastikunähtuste ja põua eest pagema. See on tulevik, mille poole oleme teel. Kriisi saab veel vältida, kui kasvatame oma toidu majakatustel, paneme hamburgeri vahele taimset liha ning sõidame autodega, mis liiguvad rohelise energia jõul.

Aasta on 2099. Arktika merejääst on järel ainult kauge mälestus. Maa suurimatelt liustikelt Gröönimaal ja Antarktikas voolab ookeani miljardeid kuupmeetreid sulavett. Tohutud piirkonnad Aafrikas, Aasias ja Lõuna-­Ameerikas on muutunud tulikuumaks elutuks kõrbeks. Merevee taseme tõus ja üldine palavus sunnivad Maa 11 miljardit elanikku trügima aina pooluste poole parasvöötmealadele, kus nad elavad kitsastes oludes justkui silgud pütis. Igal aastal on üha rohkem äärmuslikku vihmasadu, alailma pühivad üle planeedi tornaadod ja orkaanid, samuti on palju üleujutusi. Põllumajandusmaad jääb üha vähemaks ja toit on defitsiit.

Selline võib välja näha meie kodu­planeedi ja sinu või su järeltulijate tulevik, kui süsihappegaasi hulk Maa atmosfääris jätkab suurenemist samasuguses tempos nagu praegu. Selle tagajärjel võib Maa keskmine temperatuur tõusta enne 21. sajandi lõppu viie kraadi võrra, mis toob endaga kaasa palju erinevaid probleeme.

Kas üks kraad või 10 kraadi soojem? Teadlaste kliimamudelid on küll mitmes punktis viimastel aastatel täpsemaks muutunud, ent neil on endiselt raske prognoosida tulevikku, milles me jätkame kasvuhoonegaaside tohututes kogustes õhku paiskamist. Isegi siis, kui me teame täpselt, kui palju süsihappegaasi inim­tegevuse tagajärjel atmosfääri jõuab, on ebakindlus kliima tuleviku suhtes märkimisväärne.

Kliimamudelid ei ole kaugeltki täiuslikud. Tõsi, nende abil on võimalik väga täpselt simuleerida viimase sajandi kliimat, kui teadlased sisestavad mudeleisse andmeid kasvuhoonegaaside, suurte vulkaanipursete ja Päikese kiirguse variatsioonide kohta. See aga on tagantjärele tarkus ja on ebaselge, kui palju saab seda kasutada tuleviku prognoosimiseks, mil atmosfääris on rohkem kasvuhoonegaase, jääkatte paksus kõigub palju ja mängu võivad tulla ka sellised tegurid, mille olemasolust meil praegu aimugi ei ole.

Suure hulga tundmatute tõttu on keeruline öelda, kui tundlik meie planeedi kliima täpselt CO2 suhtes on. Ehkki tehtud on sadu uuringuid, teame ainult üsna laia vahemikku, millesse keskmise temperatuuri tegelik tõus jääda võib, kui atmosfääri süsihappegaasisisaldus võrreldes tööstus­revolutsioonieelse ajaga kahekordistub. Mõni mudel näitab, et temperatuuri tõus jääb 1,5 kraadi piiresse, teiste järgi on see lausa 4,5 kraadi.

Millal aga jõuab süsihappegaasi hulk atmosfääris selle mainitud kahekordse tasemeni? See sõltub meie tegevustest praegu ja tulevikus. Kui me jätkame oma eluviiside, harjumuste ja tootmisega täpselt samamoodi nagu praegu, jõuame selleni aastaks 2080. Kui kõik Maa 9,7 miljardit elanikku elavad 2050. aastal nii nagu meie praegu läänes, toimub kahe­kordistumine juba enne 2060. aastat.

Loe lähemalt negatiivsest ja positiivsest tulevikustsenaariumist novembrikuu Imelisest Teadusest!