VIDEO | See on ainus teadaolev elusolend Maal, kes suudab elada igavesti
Surematu meduus Turritopsis dohrnii on ainus teadaolev elusolend, kes suudab elada igavesti.
Vahemeres elutsevat väikest meduusiliiki ladinakeelse nimetusega Turritopsis dohrnii kutsutakse sageli „surematuks meduusiks“ (ingl immortal jellyfish) ja tuleb tunnistada, et too elukas on oma hüüdnime väärt.
Inimesed on igavesest elust unistanud mäletamatutest aegadest alates, kuid kuni 1990. aastate keskpaigani polnud me kohanud ühtegi tõendit selle kohta, et surematus Maal üldse võimalik võiks olla.
1996. aastal avaldasid teadlased aga uurimuse väikest kasvu meduusist, kes suudab täiskasvanud, eraldiseisvalt elavast isendist muutuda tagasi noorukiea polüübikolooniaks, tüssata sel moel surma ja elada potentsiaalselt igavesti.
Kuni teda ei pista nahka röövloomad ja talle jätkub keskkonnas eluks vajalikke ressursse, võib meduus tsüklit lõpmatuseni korrata ning elada igavesti. Seni pole maailmast peale meduusi rohkem surematuid elusolendeid avastatud.
Kõigil teadaolevatel meduusi- ehk millimallika-liikidel on kaks arengujärku: polüüp ja meduus. Kui aga suurem osa millimallikatest kasvab polüübi-arengujärgust välja meduusideks ja sureb elutsükli lõpus, on Turritopsis dohrnii võimeline arengujärke vahetama ja surma vältima protsessi abil, mida nimetatakse transdiferentseerumiseks (ingl transdifferentiation). See tähendab sisuliselt üht tüüpi küpsete rakkude muundumist teistsugusteks küpseteks rakkudeks.
Selle asemel, et surra nagu kõik muud elusolendid, tõmbab tilluke surematu millimallikas enda kombitsad keha sisse, võtab klimbi kuju ja langeb ookeani põhja, kus moondub kolme päeva jooksul tagasi polüübiks.
Teadlased leidsid, et uus polüüp on algsest meduusist geneetiliselt eristamatu, kuid kujutab endast selle polüübi-arengujärku. Mingis mõttes on see võrreldav kana muutumisega munaks või liblika taandarenemisega röövikuks.
See pole päris taoline surematus, millest inimesed enamasti unistavad, kuna ehkki meduus tehniliselt võttes ei sure, ei ela see ka edasi samas kehas. Pealeselle võib meduus ikkagi surra, kui ta ära süüakse või kui ta haigestub.
Huvitaval kombel ei kontrolli surematu meduus täielikult enda taandarengut meduusist polüübiks. Uuringud annavad mõista, et see juhtub meduusiga vaid siis, kui ta on vigastatud või näljas, või kui tema elukeskkonnaks oleva vee temperatuur või soolsus muutub. Õigete tingimuste juures võib meduus siiski tsüklit lõpmatuseni korrata.
