Suured ja kiiresti sulavad liustikud kujutavad inimkonnale tohutut ohtu — neist välja sulav vesi kergitab merepinda, põhjustab ränki üleujutusi ja toob kaasa mageveevarude vähenemise. Liustikujää hulga vähenemine võib aga lisaks paljudele ohtudele pakkuda meile paari kasulikku võimalust.
Pikka aega jää all olnud liustikubasseinid võivad pakkuda inimkonnale nii tohutut hulka energiat — hüdroenergia näol — kui ka reservuaare puhta magevee talletamiseks, annab mõista teadusajakirjas Nature äsja avaldatud uurimus.
Teine uurimus – mis ilmus samal päeval teadusajakirjas Environmental Science and Technology – näitab aga, et üldiselt teiste taastuvenergia-allikatega nagu tuule- ja päikeseenergia samavõrd keskkonnasõbralikuks peetava hüdroelektri tootmine paiskab atmosfääri siiski arvatust rohkem kasvuhoonegaase.
Esimese uuringu raames otsustasid teadlased analüüsida üht kliimamuutuse peamistest tagajärgedest „ebatavalise“ nurga alt, märkis Šveitsi föderaalse tehnikateaduste instituudi Zürichis (ETH Zurich) professor ja üks töö autoritest Daniel Farinotti.
Energia tootmiseks ja varem liustike all olnud piirkondades magevee talletamiseks on vaja ehitada tehisjärvi ja tamme. Selleks ei sobi sugugi iga endine liustikuala, kuid isegi mõnede liustikualade sellisest rakendamisest võiks tõusta suurt kasu.
Maksimaalne potentsiaalse energia hulk, mida nendes piirkondades saaks toota, ulatub u 1400 teravatt-tunnini aastas (mis kataks 7% praegusest globaalsest elektritarbimisest). Siiski ei saaks sellist hulka energiat toota pidevalt kõigis piirkondades, mistõttu omistasid uurijad eri asukohtadele eri jätkusuutlikkuse-skoorid.
Samal ajal võiks äsja liustike alt vabanenud alades vee talletamine aidata leevendada hooajalist mageveenappust, mis ohustab jääga kaetud tippudega mäestikest allavoolu elavate miljonite inimeste veevarustuskindlust.
Teisalt võib hüdroenergia tootmine ometi keskkonnale üllatavalt kulukaks kujuneda, nagu näitab teine uurimus. Selle raames mõõtsid uurijad maailma eri paigus tegutsevatest hüdroelektrijaamadest atmosfääri paiskuvate kasvuhoonegaaside, eelkõige metaani koguseid.
„Mõistsime väga kiiresti, et hüdroenergeetika kliimamõjude kohta on väga levinud üks oluline väärarusaam,“ nentis uurimuse juhtiv autor ja USA-s tegutseva keskkonnakaitse sihtasutuse Environmental Defense Fund vanem-kliimateadur Ilissa Ocko. Nimelt nõuab hüdroenergia tootmine sageli maastiku üleujutamist reservuaaride rajamise eesmärgil, mis omakorda tekitab mädanevast orgaanilisest ainest metaaniheitmeid.
Metaan on lühikese elueaga kliimasaasteaine, mis võrreldes süsinikdioksiidiga (CO2) püsib atmosfääris suhteliselt lühikest aega. Selle aja jooksul suudab see aga tekitada CO2-st palju rohkem kahju.
Ocko osutusel teeb metaani-emissioonide varieeruvus eri hüdroelektrijaamade ümbruses keeruliseks otsustamise, kuhu on kõige mõistlikum või kahjulikum hüdroelektrijaamu rajada.
Eri elektrijaamade või isegi sama elektrijaama eri rajatiste emissioonihulgad võivad olla väga erinevad. Samuti kõigub emissioonide kogus aastaajuti ning on erinev isegi öisel ja päevasel ajal. Siiski võib öelda, et sügavamad reservuaarid, mis võtavad enda alla vähem maapinda, paiskavad välja vähem metaani.
Oma roll on ka ümbritseval kliimal. Teatud temperatuurist alates ei toimu reservuaari alumistes kihtides enam hapnikuringlust, mistõttu hakkab kogu seal leiduv orgaaniline aine CO2 asemel tekitama metaani. See tähendab, et soojemates piirkondades tuleks eelistada madalamaid reservuaare, kuna neil on lühemas plaanis kliimale väiksem kahjulik mõju.
Tuule- ja päikeseenergia kahjustavad kliimat vähem kui fossiilkütuste põletamine; fossiilkütuste kasutamine on alati kahjulik. Hüdroenergia tootmise puhul on aga võimalikud mõlemad variandid, mistõttu võib olla aeg hakata seda energeetikavaldkonda käsitlema eraldi muudest taastuvenergia-allikatest.
Endiste liustike alustele aladele mäestikupiirkondades hüdroenergia tootmiseks rajatavad reservuaarid võivad siiski olla piisavalt sügavad, et Ocko töörühma jätkusuutlikkuse-analüüsis kasutegurit näidata.
Pealeselle moodustuvad liustikud üldiselt maailma külmemates piirkondades, mis teeb tõenäoliselt võimalikuks kliimasõbralikuma hüdroenergia tootmise kui soojemas kliimas võimalik oleks.
