Sõjaveteran lebab tunnelis ümbritse­tuna kõrvulukustavast mürast ja kiristab hambaid. See tunnel ei asu siiski kuskil lahingutandril, vaid tegu on hoopis magnetresonantstomograafia (MRT) aparaadiga. Müra tekitavad selle magnetid.

Veteranil on lärmist aga üsna ükskõik, sest mitte see ei pane teda hambaid kiristama, vaid hoopis pidev, krooniline valu. Kui ta oli kaks aastat tagasi missioonil, tulistati teda reide ja sestsaadik on valu teda muudkui painanud. Arstid pole suutnud selle leevendamiseks seni kuigi palju ette võtta, kuid nüüd annab MRT detailse pildi sellest, kus täpselt mehe ajus valu tekib.

See on väljamõeldud näide ja niisugust sõdurit pole tege­likult olemas. Valu sünnipaiga otsimise uudne meetod eksisteerib aga küll. Niisugune ravi võib juba mõne aasta pärast nii arstide kui ka valupatsientide jaoks tegelikkuseks saada.

USA Colorado ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor Tor Wager avastas nimelt, et see, kuidas aju valuga tegeleb, on tegelikult palju keerulisem, kui on siiamaani arvatud. Uurides sadu valu üle kaevanud patsiente, tuvastas ta ajus kolm nn valu­ahelat, mis üheskoos moodustavad meie valukogemuse. Ainult üks neist töötleb signaa­le, mis on pärit valuimpulsse edastavatelt närvidelt, ent üle­jäänud kaks kas võimen­davad või vaigistavad valu olenevalt meie psüühilisest seisun­dist. Sedasi moodus­tub kolme ahela koostoimes üldine valukogemus. Ahelate mitmesugused rollid võivad ka seletada, miks vahel jääb valu püsima aastaiks, kuigi sel ei ole enam mingit põhjust.

Viimati kasutas Wager aju skannimist, et hinnata, kas vereproovi võtmine teeb rohkem haiget, kui inimene teab ette, et ta kohe varsti tunneb valu. Tuli välja, et nii see tõesti on. See tähendab, et kui hirmu valu ees alla suruda, saab ka valu vältida või kahandada. Wageri skannimispiltidelt näeme, kuidas iga patsiendi psüühika mõjutab seda, kuidas ta valu tunneb. See avab ukse uuele sihipärasemale ja vähem ravimeid kasutavale valuravile.

Loe uudse valuravi kohta lähemalt novembri Imelisest Teadusest!