KATKEND RAAMATUST | Kuidas elasid Kõrgessaare metsavennad 1941. aastal?

Hanno Ojalo maalib enda raamatus "Hiiumaa Teises maailmasõjas 1939-1945" elava pildi II maailmasõja ajal Hiiumaal tegutsenud metsavendade elust.

Kõrgessaare vallas tegutses kaks metsavendade salka Kõpu ja Hüti metsades. Kõpu metsavendadeks olid Leo Malk, Konstantin Põllu, Arvo Liiv, Herbert Juhani, Bernhard Teng, Arnold Kessel, Voldemar Kütt, Jakob Vajak, Hermann Kütttim, Evald Elend, Oskar Mänd, Helmuth Küttim, Feliks Pihel, Mihkel Pihel, Villem Kõnnel, Paul Pihel, Mikko Pentikäinen, Ilo Sokolov.

Nimetatud metsavennad olid kohalikud elanikud, välja arvatud soomlane Pentikäinen ja karjalane Sokolov, kes olid Punaarmeest deserteerunud ja liitunud metsavendadega.

Kõpu metsavendadel oli olemas ka raadiovastuvõtja, mille kaudu oldi kursis sõjasündmustega. Ka kodudega oli tihe side ja metsavennad käisid ka vahetevahel kodus, milleks oli kodustega kokku lepitud vastavad märguanded, kas on „õhk puhas” või mitte. Näiteks oli jaataval korral sauna uks lahti. Teises kohas oli jälle asetatud valge laud majaotsa najale jne.

Venelased korraldasid metsas ka tihti haaranguid, kuid alati olid metsavennad sellest enne koduste kaudu informeeritud ja teadsid end haarangu piirkonnast eemale hoida. Lahingutegevust metsavendadel ei olnud. Ka ei olnud metsavennad alati üheskoos, vaid metsas laiali, pidades omavahel sidet.

Relvadest oli puudus

Relvi oli algul vähe, kuid umbes nädala jooksul enne sakslaste tulekut võtsid metsavennad 24 vangi vene madruste ja jalaväelaste hulgast. Vangidelt saadi 24 püssi koos padrunitega, üks kergekuulipilduja, üks raskekuulipilduja ja käsigranaadid. Vangivõtmisel venelased vastu ei hakanud.

Enne seda, umbes kolm nädalat enne sakslaste tulekut, lasid metsavennad Kõpu–Luidja maanteel, umbes 5 kilomeetrit Kõpust, maha ühe vene madruse, kellelt saadi vintpüss padrunitega ja kaks käsigranaati.

Need kaks lugu pani 1942. aastal kirja E. Kanter, Omakaitse Kõrgessaare kompanii ülem, kes ise metsavend ei olnud, võimalik, et oli sel ajal mandril?

Hiiumaal oli kõik rahulik?

Siinkohal on silmatorkav vastuolu. Raamatu autor kirjeldas eelmises teoses „Saaremaa Teises maailmasõjas”, kuidas Saaremaa metsavennad tunnistasid ise, et nad ei saanud ja ei suutnud 1941. aasta suvel midagi eriti aktiivset ette võtta.

Seevastu aga Saaremaal asuvate vägede juhataja kindral Jelissejev kirjeldas oma aruannetes hulgaliselt nende väidetavaid, kahtlasi ja lausa uskumatuid aktsioone punaväelaste vastu Saaremaal. Seevastu Hiiumaal kinnitavad metsavennad ise 24 venelase kinninabimist ja ühe tapmist. Kuid sellele ei paista järgnevat mingit punaväelaste vastuaktsiooni, haaranguid, oma sõdurite tagaotsimist?

Ja kindral Jelissejev pajatab oma aruannetes, et võrreldes Saaremaaga on Hiiumaal kõik rahulik! Kuidas sellist paradoksi loogiliselt seletada? Kas lugu 24 venelase vangistamisest enne sakslaste invasiooni oktoobris võib olla valeteade või toimus see sündmus hoopis PÄRAST sakslaste sissetungi, kui punaväelased juba üsna allaandmismeeleolus olid?

Olgu öeldud, et vähemalt ühel korral on metsavendi siiski mälestustes mainitud. Punaarmee 156. laskurpolgu rühmaülem leitnant Pavel Kukin (kes paiknes oma väeosaga Käina vallas) teatab: „Saarel tegutsesid ka bandiitide grupid, kes öösiti meie sideliine rikkusid. Seepärast tuli pimedatel ja vihmastel öödel välja saata relvastatud võitlejaid sideliinide valveks.”

Peale sideliinide rikkumise on mitme mehe mälestustes ka mainitud, et ühel korral olevat metsast tulistatud tähtsat komissari Bilenkot, kes sel ajal suvatses autoga sõita Kärdlast Kõpusse.

Tegutsesid koos Saksa sõjaväega

Sakslaste saabudes 18. oktoobril 1941. aastal võtsid metsavennad 18. ja 19. oktoobril Kõpu ja Ristna piirkonnas koos Saksa sõjaväega luuretegevusest osa. Lahingutegevust ei olnud, kuna venelased olid enne sakslaste tulekut põgenenud.

Hüti metsas varjasid end Meinhard Sarapuu, Rudolf Sihver, Karl Wolens, Leo Juurmaa, Rudolf Mäelstemees. Need viis olid kohalikud elanikud ja varjasid end hajutatult Hüti ja Heiste külade ligidal metsas. Nendega seltsis hiljem Willem Kattel, kellelt oli kätte saadud Jaapani vintpüss ja taheti sellepärast vahistada.

Umbes kaks nädalat enne sakslaste tulekut tulid Hüti metsavendade juurde kaks mobiliseeritud saarlast – Veelaid ja Kadarik, kes olid Tahkunas tegutsenud ehituspataljonist põgenenud. Relvadeks oli metsavendadel ainult üks jahipüss. Raadioaparaati ei olnud. Kodustega oli side olemas.

14. oktoobril saatsid metsavennad teelt tagasi ühe hobuse vankriga. Vankri taha oli seotud viis veist ja vankril oli kaheksa lammast. Nimetatud loomi pidid kohalikud elanikud viima bolševike käsul Kõrgessaare vallamaja juurde. Metsavennad saatsid loomadeviijatest kaks naist vallamajasse, kus naised metsavendade soovi kohaselt rääkisid militsionääridele, et metsast on tulnud välja salk relvastatud mehi ja pole lasknud loomi vallamajasse tuua. Kui naised on lubanud sellest kaevata militsionääridele, on mehed vastanud, et las militsionäärid tulla, neid mehi meie just ootamegi. Militsionäärid siiski ei julgenud minna mehi tabama.

16. oktoobril oli metsavendadel ootamatu kohtumine – nende juurde tulid kaks Emmaste vallast Haldi külast pärit meest, kes olid relvastatud ja kel oli kaasas raadiosaatejaam – tegemist oli Abwehri luuregrupiga „Eva”, kes Hiiumaalt luureandmeid edastas. Koos mindi Tihu metsavahi maja ligidal asuvasse Järveääre talusse. Sealt anti raadio kaudu teateid kohapealsest olukorrast Saksa sõjaväele. Ööl vastu 17. oktoobrit oli samas kokkupõrge väiksema venelaste luuresalgaga. Venelased löödi põgenema ja saadi saagiks mõned vintpüssid.

17. oktoobril sakslaste saabudes käisid Hüti metsavennad ühes Saksa sõjaväega luurel kuni Isabella asunduseni. Lahinguid ei olnud.

Luurelt tagasi tulles selgus, et vahepeal oli maha põlenud Meinhard Sarapuu elumaja ühes kõrvalhoonetega! Tuli oli alguse saanud metsast katusele visatud käsigranaadist. Kes viskas, ei suudetudki kindlaks teha.