Haruldane juhus: Merkuur ilmutas end päikesekettal

11. novembril 2019 võis taevalaotuses näha imelist vaatepilti. Planeet Merkuur liikus Maa ja päikese vahelt läbi ja seda sai spetsiaalse päikesefiltriga varustatud teleskoopidega küllaltki hästi vaadelda, kirjutas Forskning & Framsteg.

Merkuur on väike ja kivine planeet, mis asub meie päikesesüsteemis päikesele kõige lähemal. Ehkki väike, on see andnud meile väga olulisi teadmisi nii päikesesüsteemi ja ka füüsika põhialuste kohta.

Saksa astronoom Johannes Kepler tutvustas oma nägemust planeetide liikumisest juba 17. sajandi alguses ning tal õnnestus ka välja arvutada, millal Merkuur päikesest möödub. Kahjuks suri ta enne, kui tõehetk kätte jõudis. Seetõttu sai hoopis esmase Merkuuri teekonna fikseerijaks ning saksa astronoomi arvutuste kinnitajaks 1631. aastal prantsuse astronoom ja preester Pierre Gassendi.

19. sajandil hakkas teine prantsuse astronoom Urbain Le Verrier huvituma planeetide orbiitide täpsest mõõtmisest. Ta uuris ka Merkuuri möödumist päikesest ning suutis väga täpselt kirjeldada Merkuuri orbiiti. Kasutades mitmete astronoomide mitmesuguseid vaatlusi, leidis ta, et punkt, kus Merkuur asub elliptilisel orbiidil päikesele kõige lähemal, kulgeb aeglaselt ümber päikese.

See leid tekitas astronoomides segadust, sest planeedi liikumine tundus ebakorrapärane ja viis nad mõttele, et kusagil Merkuuri ja päikese vahel peab olema veel üks planeet. Sellele avastamata taevakehale pandi isegi nimi – Vulcan. Uut planeeti siiski ei leitud ning Urbain Le Verrier pakkus, et kui see oleks ka eksisteerinud, siis see oleks juba avastatud ning arvas, et tegemist võib olla hoopis väga väikeste taevakehade kogumiga. Tänapäeval nimetaksime neid asteroidideks. Lõplik selgus saabus alles Albert Einsteini üldise relatiivsusteooriaga, mis selgitas, et Päikese lähedal asuv tugev gravitatsiooniväli põhjustab Merkuuri orbiidi kõrvalekaldumist klassikalistest arvutustest.

Merkuur teeb oma tiire ümber päikese sagedamini kui Veenus, aga märgata on seda raskem, sest planeet asub meist kaugemal ja on väiksem kui Veenus. Alati ei liigu ta ka n-ö Päikese eest läbi, vaid sageli ka sellest pisut kõrgemalt või päikese alt. Sajandis on Merkuuri liikumisi näha umbes 13–14 korral. Viimane kord sai seda vaadelda 2016. aastal ja järgmine kord tuleb 2032.