"Kõnele või vaiki igavesti..." Mis juhtub, kui keegi laulatuse vastu tõesti protestib?

„Kui keegi teab põhjust, miks see paar ei tohiks seaduse järgi abiellu astuda, kõnelgu ta nüüd või vaikigu igavesti!“ — see üleskutse on mõnedes kogudustes siiamaani kohustuslik osa laulatusest. Mis saab siis, kui keegi tõesti abiellumise vastu sõna võtab, ja kust see komme õigupoolest pärit on?

Vastus esimesele küsimusele on lihtne, kuna nüüdisajal ei kaasneks taolise protestiga mitte midagi.

Näiteks, kui keegi avaldab protesti, kuna armastab üht kahest laulatatavast, või arvab, et paari pandavad inimesed omavahel kokku ei sobi, jätkuks tseremoonia tõenäoliselt ilma, et selle läbiviija üldse nurinale tähelepanu pööraks.

Kõige olulisem osa lausest on „seaduse järgi“. See tähendab, et kui protestija osutusel on üks pool pruutpaarist juba abielus, paarilisega liiga lähedases sugulussuhtes, või astumas abiellu kas vastu tahtmist või pettusega, on laulatust läbi viival vaimulikul kohustus otsekohe talitus peatada ja süüdistust uurida.

Nüüdisajal on taoliste juhtumite tõenäosus siiski äärmiselt väike, kuna riiklikel ametkondadel on kodanike kohta palju ametlikke andmeid ning paljudes riikides tuleb enne abiellumist läbida ka registreerimisprotsess. Seega lahendatakse võimalikud tõsised põhjused abiellumise takistamiseks juba enne laulatust.

Kust aga pärineb kuulus fraas ise? Lause „... kõnelgu ta nüüd või vaikigu igavesti“ (ingl speak now or forever hold your peace) levis tänu raamatule „Christians’ Book of Common Prayers“, mis on anglikaani kiriku jumalateenistuse alustekst ja mille esimene trükk ilmus 17. sajandil. Sellele järgnes mitu versiooni, sh 1662. aasta trükk, mis on aluseks suuremale osale nüüdisaegsetest ristiusulistest kombetalitustest.

Algne vajadus tava järele tekkis aga märksa varem tänu mõnedele abieluseaduse muudatustele, mille katoliku kirik umbes 12. sajandil sisse viis.

Toonased pühakirjauurijad üritasid täpselt paika panna abielu kui institutsiooni olemust, selle täpset algusaega ja tingimusi, mis abiellumiseks täidetud peavad olema. Suur osa kohendustest tehti eesmärgiga hõlbustada abiellumist, mida peeti tõhusaks meetmeks sugueluliste pattude ennetamisel.

Arengud tipnesid paavst Aleksander III otsusega, et kaht inimest tuleb lugeda abiellunuks, kui nad on vastavat soovi teineteisele olevikulises ajavormis selge sõnaga kinnitanud. Kui seda tehti eraviisiliselt, loeti abielu salajaseks. Nii tekkis aga probleem, kuna salajasse abiellu said astuda ka sellised inimesed, kellel kirik muidu seaduslikult naituda poleks lubanud.

Piisavateks põhjusteks laulatus katkestada peeti nt ühe osapoole tahtevastast abielluma sundimist, juba abielus olemist või liigset noorust (ehkki kui peiu või pruudi vanemad sellega nõustusid, ei tehtud sellest enamasti numbrit), jne.

Need olid probleemid, mis tuli tingimata lahendada. Nii sündiski „mahakuulutamise“ tava, mis levis kõigepealt katoliiklaste seas ja hiljem teistes kristlikes kildkondades.

Kolmel järjestikusel pühapäevasel jumalateenistusel kuulutati kavandatav abielu kantslist maha koos nõudmisega, et kui keegi kogukonnast teab põhjust, miks nood kaks inimest ei tohiks abielluda, andku ta sellest teada. Sama nõudmist korrati veel üks kord ka laulatustseremoonia ajal.

Ainuüksi asjaolu, et keegi abielu vastu ei protestinud, ei tähendanud, et kirik ei oleks võinud uute asjaolude ilmnemisel abielu ka pärast laulatust tühistada. Protestimisnõude mahakuulutamisega lihtsalt vähendati millegi sellise juhtumise tõenäosust.