Saksamaal teaduskonverentsil "Falling Walls" osalenud ja oma teadustööd tutvustanud Courtine ja Bloch alustasid oma katseid esmalt rottidega. Täpsemalt alustas nendega Courtine, Bloch kaasati projekti hiljem, kui sai selgeks, et suure tõenäosusega oleks võimalik lahendust ka inimeste peal katsetada.
"Katsed rottide, elektrostimulatsiooni ja šokolaadiga näitasid seda, et elektrostimulatsiooni abiga on võimalik selgroos vigastuste tagajärjel tekkiv "signaalilõhe" ära parandada," selgitas Courtine. Tema sõnul on vigastuste tagajärjel tekkiv tüsistus võrreldav näiteks toruummistusega - kuigi takistus on teel ees, on võimalik siiski, et selle kõrvalt "voolab vesi mööda".
Närvirakkude puhul on kogu lugu aga keerulisem. Kuigi on võimalik, et selgroos olevad närvirakud on "ummistuse" ümber jätkuvalt ühendatud ning töövõimelised, tuleb neid selleks elektriliselt stimuleerida. Sellele Courtine'i loodud lahendus keskendubki.
Esimene katsetus on olnud väga edukas
Südameimplantaadi sarnase elektrilise stimulatsiooniga tegelev seade saadi valmis 2016. aastaks ning nii võiski toimuda esimene operatsioon. Meditsiiniline protseduur läks Davidi nimelise katsealusega edukalt ning mees sai arstide abiga hakata pihta pingelise treeningprotsessiga, et taas jalule tõusta. Enne vigastust kehalise kasvatuse õpetajana töötanud David pidi nägema palju vaeva.
Kuid see tasus end ära - kui esialgu oli võimalik tal enda jalgu kasutada vaid aktiivse elektrilise stimulatsiooni ajal, ehk siis kui seade oli sisse lülitatud, siis juba kaks kuud hiljem hakkasid ta närvirakud mingil määral oma funktsioone taastama. Näiteks sai ta liigutada oma varbaid.
Tahtejõud on oluline
Rottidel läbi viidud katsetest lähtus aga veel midagi huvitavat - kuigi elektriline stimulatsioon aktiveerib lihaseid ning isegi siis, kui inimene või rott midagi ei tee, tunneb ta nende tukslemist, on võtmeks ikkagi olendi soov liikuda. Rottide jaoks kasutati selleks šokolaadi, inimeste tarvis piisab aga oma tahtejõu rakendamisest.
Ja tahtejõud viis Davidi vähemalt mingil määral pidevalt oma sihile lähemale. Paar kuud hiljem oli David võimeline juba ise rulaatori abiga liikuma. Seejuures kohati isegi ilma elektrilise stimulatsioonivahendi abita.
Kuigi sajaprotsendiliselt David hetkel kõndima ei ole hakanud ning ka igapäevaselt liigub ta jätkuvalt ringi pigem ratastooliga, on elektriline stimulatsioon tulevikulahendus, mis tõsistest õnnetustest taastumist revolutsioniseerib.
"Kõik arstid ütlesid mulle, et minust ei saa enam kunagi kõndijat," ütles David, kes tegi muuhulgas läbi mitmekuuse tavapärase taastusravi, millel polnud mingisugust mõju. Elektrilise abivahendi mõjul paraneb ta seisukord aga jätkuvalt ning päriselt ise sammude tegemine on talle palju rõõmu valmistav reaalsus.
