KATKEND RAAMATUST | Hiiumaa „Roheline kaardivägi“ 1941. aasta Suvesõjas
Väärib tähelepanu, et kui Hiiumaa Omakaitse 1942.aastal koostatud aruandes ei ole Käina valla metsavendade tegevusest eriti midagi juttu, siis 1941. aasta 13. novembri ajalehes „Postimees” on ilmunud fantastiline lugu „Kuidas hiidlased omal jõul bolševikega võitlesid“, mis tundub küll ilmse liialdusena, kirjutab Hanno Ojalo oma uues raamatus "Hiiumaa Teises maailmasõjas 1939-1945".
Niisiis, „Postimees” avaldas sügisel terve rea artikleid Hiiumaast ning saarel käis ka Vello nime all esinev „erikorrespondent”. Sealhulgas oli ka artikkel Käina vallas tegutsenud „Hiiumaa „rohelisest kaardiväest””.
Selle loo kohaselt olnud metsas varjuvate põgenike koondumiskohaks Kaigutsi küla, mille elanikud üksmeelselt keeldusid bolševikele maksmast igasuguseid norme ja mobiliseeridagi laskis end ainult üks komnoor. Küll aga abistasid külaelanikud kõigiti „rohelisi”. Talud valmistasid neile kordamööda toitu ka siis, kui „roheliste” arv juba kolmesaja lähedale jõudis.
Nimelt põgenes osa mobiliseeritud saarlasi (kes Tahkunas kindlustustöid tegid) kõigi relvadega metsa. Käinas näidati kino ja kui vene sõdurid kinos olid, tõid saarlased meeskonnaruumist ära nende relvad.
Päev enne sakslaste maabumist Hiiumaal võeti külas kinni kõik normivõtjad ja miilitsamehed ning pisteti ühte keldrisse. Ligemale kolmsada relvastatud meest asusid küla äärde positsioonidele ja avasid punasõdureile tule. Sellest tekkis kohati isegi korrapäraseid lahinguid. Venelasi langes umbes kümmekond. Vastastikusel tulistamisel sai surma „metsakorpuse” juht veltveebel Anton Sepp.
Nähes, et Kaigutsi „metsakorpusest” teisiti jagu ei saa, andsid bolševikud käsu Heltermaa rannapatareile tulistada Kaigutsi küla. Varsti aga olid kohal Saksa lennukid ja pommitasid patarei vaikima. Ning Kaigutsi küla jäigi venelastel tagasi võtmata, sest Saksa väed jõudsid „metsakorpusele” appi, enne kui bolševikud aega said korraldada suuremat rünnakut.
Lähtudes tervest mõistusest ja tolleaegsetest Hiiumaa oludest tundub olevat tegemist pigem „jahimehejutuga“.
Olgu siinkohal lisatud ka mainitud artikli peenest vihjest pakatavad algusread:
„Kilomeetrit kuus Käinast eemal asub Kaigutsi küla. Selles külas elab palju sääraseid jutu- ja naljamehi, kes hiidlasenaljade vanu traditsioone veel praegugi säilitavad ja kelle jutt on tihedasti täis igasuguseid sõnakonkse ja kõnekäände. Aga Kaigutsi mehed pole ainult naljamehed. Bolševike viimseil võimupäevil Hiiumaal Kaigutsi küla asus otseselt sõjaseisukorda punaarmeega.”
Anton Sepp sai tõepoolest 13. oktoobril 1941 tulevahetuses surma, kuid jutud sellest, kuidas venelastele märkamatult (või mis veel ebatõenäolisem – neile teadaolevalt) suutsid end ühes väikses külas varjata ja end söögiga varustada 300 mehepoega, on väheusutav. Tõenäoliselt oli metsavendi tunduvalt vähem ja ka nende edusammud tagasihoidlikumad.
Seda näib kinnitavat ka üks külaelanik, kes kinnitas, et üldiselt vastas artiklis kirjeldatud lugu tõele, kuid metsavendi oli ikka tunduvalt vähem kui 300. Tundub ka üsna usutav, et tegutsema hakkasid metsavennad kohe, kui said teada Saksa dessandist Hiiumaale, mitte enne seda lootuses hea õnne peale.
Hoopis realistlikum on lugu kahest vennast, kes 1941. aasta suvel said mobilisatsioonikutse Punaarmeesse. Need olid Ühtri küla Jürna talu mehed Alfred ja Viktor Jurman. Teel Käinasse mõtlesid nad ümber ja otsustasid, et nemad kodusaarelt ei lahku. Metsa suure kuuse alla kaevati koobas, kodust sai söögikraami. Pärast sakslaste saabumist tuldi välja, kolme-nelja kuised võimsad habemed ees.
Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo raamatust "Hiiumaa Teises maailmasõjas 1939-1945".
