Superauto omamine hõlmab terve rea kirjutamata reegleid, mille peale tavaline lihtsurelik ei pruugi iialgi tulla. Ja miks peakski, temasugusele kehtib vaid üks reegel: “vaata kaugelt, kadesta, ja ära näpi.”

Selleks, et jõuda tasemeni, kus superauto omamine on koššer, tuleb päris kõvasti vaeva näha, luua vähemalt üks kolme ja poole miljardi dollari väärtusega idufirma või abielluda naftašeigi alaneja sugulasega. noblesse oblige – kui kõike on palju ja igapäevane heategu tehtud, võib hakata mõtlema erilise auto soetamisele.

Ühesõnaga, väga vähestel meist on kunagi võimalus hankida endale ehtne superauto, kuid kui see päev on käes, tuleks mängu reegleid teada. Väike pilguheit jõukamate maksumaksjate elu argipäeva ei tee kellelegi halba.

Religioon nagu iga teine

Kui superauto omamist loetaks religiooniks, oleksid Ferrari ja Lamborghini templid. Ja nagu iga usundi puhul, on templid kõrgelt hinnatud ja neid austatakse.

Kuid superauto omamiseks on rida kirjutamata reegleid, mida teavad ainult need, kellel on garaažis selline haruldus.

Ükskõik, kas ostsite alles oma esimese iluduse või olete juba kogenud kollektsionääri, satute te peagi siseringi, kus etiketti täht-tähelt jälgima peab.

Vaevalt et satute suurematesse raskustesse kui te seda ei tee, kuid kui te ei soovi välja paista kombetu ning maitselagedana, pange järgmised nõuanded kõrva taha.

Ära tuuni Ferrari väljalaskesüsteemi

Kui superauto valmistatakse ja tehasest välja veeretatakse, eeldatakse, et see on parimas võimalikus seades. On ütlematagi selge, et odavate tuuningosade lisamist kallitele autodele peetakse tõesti piinlikuks tegevuseks. Sama pädeb ka tehnika kohta.

Eriti Ferrari omajate ringis on väljalaskesüsteemi kohandamine rangelt keelatud, kuna see annab Ferrarile talle omase, selgelt äratuntava soundi. Modifikatsioonid ei paranda auto edasimüügiväärtust mitte mingil moel.

Auto traditsioonilise värvi muutmine on solvang

Kas te ei leidnud superautode tootja valikus teile meelepärast värvi? Kahju. Auto värvimist või teipimist mõnda muud värvi, kui tootja on ette näinud, peetakse pühaduseteotuseks.

Bränditundlikkus

Nii nagu peaksite vältima Adidase ja Nike’i riiete samaaegset kandmist, ei tohiks teie garaažis korraga olla nii Ferrarit kui ka Lamborghinit, kuna traditsioonilised Itaalia autotootjad on teineteise vihavaenlased. Valige üks.

Ferrarit ei tohi müüa

…… aasta jooksul pärast selle ostmist. See pole tegelikult kirjutamata reegel, Ferrari, kes on oma klientide osas valiv, kohustab neil oma uut autot pidama vähemalt ühe aasta.

Kuid vähesed inimesed teavad, et nad ei tohi oma autot müüa ükskõik kellele, isegi kui neil selline soov peaks tekkima.

Sama reeglit järgivad mitmed superautode tootjad: näiteks Ford GT soetamisel peab ostja suutma tõestada, et on selle harulduse vääriline.

Edasimüümise piirangud jms pannakse lepingusse kirja. Nii on kirjutamata reeglist saamas kirjutatud reegel, et väikeseeriate puhul eelistada neid kollektsionääre, kes päriselt autot hinnata oskavad ja valmistaja kätetööst ka lugu peavad.

Mugusid siseringi ei lasta

Loomulikult on superautod ehitatud selleks, et nendega sõita, aga kui need satuvad valedesse kätesse, on see arutu ressursiraiskamine ja sigade ette trühvlite loopimine.

Eks juhtub sedagi, et ootamatult miljokaks saanud lehepoiss ostab endale La Ferrari, värvib selle põrsaroosaks ja katab Swarowski kristallidega, aga nagu kõrgkultuuris ikka, kaua see pidu kesta ei saa. Siseringi tal asja pole – pigem vastupidi – suure tõenäosusega põlatakse teda avalikult.

Sest superautod on religioon. Väärikas, autotööstuse tõelisi saavutusi väärindav ja (õnneks!) vaid vähestele jõukohane. Nii tulebki tunda tänulikkust iga uue teadlikku superreligiooni viljeleva tulija üle, sest tänu neile on maailm natuke ilusam paik.