Maailma kiireim auruvedur Mallard kihutas sakslaste eest minema

Nukrail 1930ndail otsustas üks Inglise insener ehitada maailma kõige kiirema auruveduri. Kiirusrekord pidi suurendama rahva eneseusku võitluses vaesusega ning võrdluses Euroopas tõusuteel oleva Saksamaa kuvandiga.

Keegi ei tohtinud selle rongisõidu tegelikust eesmärgist midagi teada saada. Tervet päeva oli plaanitud ülima saladuskatte all, nii et kui auruvedur Mallard pühapäeval, 3. juulil 1938 Londonist Kesk-Inglismaal asuva Barkstoni linnakese poole sõitu alustas, arvasid kõik, et tegemist on lihtsalt piduri­süsteemi katsetamiseks ette võetud proovisõiduga.

Nii auruveduri juht Joseph Duddington kui ka kütja Tommy Bray olid saanud karmi käsu reisi tegelik eesmärk saladuses hoida. Riigi parim ekspert rongide sõidukiiruse registreerimise valdkonnas oli aga teatanud, et tema sõidul kaasa ei löö, kuna tema pühapäeviti ei tööta.

Kiiresti otsiti ja räägiti ära asendaja, kes oli otsuse üle kohale tulla õnnelik, kui vahetult enne rongi väljumist kõigile reisi tegelik eesmärk teatavaks tehti. Nimelt plaaniti pidurite katsetamise asemel sellel ennelõunal hoopis sakslaste käest auruvedurite üleüldine kiirusrekord ära võtta. Varasemad üritused sakslaste rekordit purustada polnud brittidele edu toonud, aga nüüd pidi auruvedur Mallard (see tähendab eesti keeles sinikaelparti) suurendama rahva kaitsetahet ja parandama kehva tuju ning Suurbritannia Natsi-Saksamaa varjust välja tooma.

Teise maailmasõja eelsed aastad olid Suurbritanniale rasked. 1935. aastal toimusid riigis rahutused, majandus oli pärast 1929. aasta Wall Streeti börsikrahhi languses, paljud töölised elasid väga vaeselt ning supiköögid olid suur­linnade tänavail tavalised. Tihti kähmlesid demonstratsioonidel Briti fašistid teiste poliitiliste ja etniliste rühmadega. Walesi lõunaosas tõstsid pead kommunistid, kelle töölis­liikumine koondas üksnes ühele demonstratsioonile kokku 300 000 inimest.

Saksamaa majandus arenes samal ajal hoopis tõusvas joones. Kaks aastat varem oli Adolf Hitler võimule tulnud ja 1936. aastal püstitati Natsi-Saksamaal omalaadne rekord, mis parandas riigi mainet tublisti, ent muutis selle kuvandi ka mõneti ähvardavamaks. 1936. aasta 11. mail saavutas nimelt Saksamaal ehitatud auruvedur Borsig Berliini lähistel kiirusrekordi, kihutades 200,4 km/h. Borsig pälvis sellega auruvedurite kiirusrekordi omaniku tiitli.

Sel kiiruskatsel sõitis kaasa ka SSi juht Heinrich Himmler. Rekord oli Natsi-Saksamaale ja selle poolehoidjatele suur propagandavõit juba ainuüksi seetõttu, et 150 aastat oli auruvedurite arendamises esirinnas olnud Suurbritannia. Esimese päris auruveduri ehitas Briti kaevandusinsener Richard Trevithick 1804. aastal ning kogu 19. sajandi vältel käis Suur­britannias prominentne rebimine selle nimel, millise rongi ja raudteekompanii käes on parasjagu Londoni–Edinburghi liini kiirusrekord.

Nüüd, 1930. aastail oli logiseva ja lonka­va majanduse, suurearvulise töötuse ja rahutustega Suurbritannia kaugel sellest juhtivast suurriigist, mida see kunagi oli olnud.

Loe brittide rekordvedurist lähemalt oktoobri Imelisest Teadusest!