Ennevanasti olid NBA Live korvpallimängud oluliselt populaarsemad kui 2K omad ning üle kümne aasta tagasi, kui ma korvpallivideomängudega esimest tutvust tegin, olid just EA Sportsi mängud need, mida kõik mängisid. Ajapikku on see aga muutunud ning praegu on pigem vastupidi - valdav osa korvpallihuvilisi videomängureid on otsustanud 2K-seeria mängude kasuks ning see valik on juba üpris sügavalt juurdunud.
Samas on juba vähemalt viimase paari aasta jooksul mängurite nurin üha suuremaks muutumas. 2K-korvpallimängud on muutunud rahamasinaks, mille puhul tuleb esmalt üle elada krõbe alghind (PlayStationi peal maksab mäng üle 50 euro), kuid see ei ole kõik. Suur osa mängust on virtuaalvaluuta VC abil ka mikrotehinguid täis pikitud ning juhul, kui tahad maksimumi võtta, on üheks eelduseks, et hakkad rahakotti veel tuulutama.
Mille eest maksad ja mis sa saad?
Kuigi üldiselt on 2K-mänguseeria mängumõnu pakkumise ja ka visuaalse elamuse poolest täiesti rahuldav, kerkivad probleemid siis, kui mängija otsustab vaadata ka veebis peetavate mängude poole, kus vastaseks teised inimmängijad. Siis on hästi näha, et paks tengelpung otsustab tihti, kes tegelikult võidab ja kes mitte. Tossud, mis panevad mängija paremini kolmepunktiviskeid tabama, spordijoogid, mis võtavad väsimuse ning legendaarsed mängijad, kes pea ühelgi viskel ei eksi, on vaid mõned näited sellest, millega netimängudes lisaks mängija osavusele rinda tuleb pista.
Loomulikult ei tegele virtuaalvaluuta kokku ostmisega kõik mängijad ning nii mõnigi neist on selle välja teeninud lihtsalt ausa töö ning pideva mängimisega. Samas on viimase paari aasta jooksul teenimisvõimalused üha enam kokku kuivamas ning iga mänguga koguneb mänguraha kontole üha vähem. Selle eesmärgiks on ilmselgelt tekitada mängijatele üha suurem kiusatus minna lihtsama vastupanu teed ja teha lihtsalt väikene "lisainvesteering" eurode näol.
Ja see nähtus ei ole midagi, mida olen täheldanud ainult mina. Aastate jooksul on mängijate suhtumine NBA 2K-frantsiisi muutunud üha halvemaks ning üheks peamiseks põhjuseks on just need samad mikrotehingud. Tulemuseks on näiteks see, et hetkel on mängukeskkonnas Steam hetkel tegemist ühe kõige halvemate reitingutega mänguga üldse. Valdav osa kasutajatepoolsetest hinnangutest tõdebki, et mäng on muudetud sisuliselt tasuta mobiilimänguks, kus iga liigutuse eest tuleb maksta. See kõik oleks ju okei, kui mäng ise oleks tasuta, aga..
Kaasa aitaks ka vigade parandamine
Mikrotehingud on üks pool sellest, kuidas 2K rahamasin mängijatele üha enam selga keeramas on. Teine ja ehk isegi olulisem probleem on see, et tegelikult on mängus terve hulk probleeme, millele mitte keegi juba mitme aasta jooksul tähelepanu pole pööranud.
Üheks näiteks on mänguga kaasnevas telefoniäpis olev näoskaneerimisrakendus, mis peaks aitama mängijal teha enda näoga korvpalluri, kes NBA-s hakkama üritaks saada. Reaalsuses suudab see algeline rakendus, mis juba mitme aasta jooksul kriitikat on saanud, kuid ikka samaks on jäetud, toota vaid frankensteinilikke monstrumeid, kes parimal juhul absoluutselt sisse skaneeritud inimest ei meenuta. Palju tavapärasem on aga see, et rakendus ei suuda lihtsalt nägu tuvastada, isegi mitmekümne skaneerimise käigus.
Täpselt samamoodi on arvutil mängivad kasutajad juba aastaid välja toonud petiste probleemi, kes kasutavad abiprogramme, et vastastele säru teha. Kuigi konsoolil on sellist muret oluliselt vähem, on see taas hea näide sellest, kuidas 2K nõuab küll mängijatelt palju raha, kuid ise pole suutnud juba aastaid üht mänguga seonduvat suurt probleemi lahendada.
Uus karjäärirežiim ja rohkem võimalusi pakkuv naabruskond?
Kuigi üldjoontes on mäng nii juhtimise kui ka väljenägemise poolest juba paar aastat sisuliselt identne ja hea välja näinud, on ka seekordses mängus siiski paar muudatust, mis asja pisut teistsuguseks teevad.
Esimeseks on uus karjäärirežiim ning selle lugu, kuhu on kaasatud mitu staarnäitlejat eesotsas Idris Elba ja Rosario Dawsoniga ning mille tegevprodutsendiks on LeBron James isiklikult. Minu isiklik arvamus on, et loo põhiosa on küll erinevaid NBA-staare ning sotsiaalprobleeme täis pikitud, kuid vaatamata sellele liialt lühikene, ega tekitanud seetõttu mingeid erilisi emotsioone.
Kuigi loo poolest mage, võimaldab seekordne karjäärirežiim aga veel täpsemalt paika panna selle, missugust mängijat luua tahetakse. Nagu varasemalt mainitud, tuleb aga enda lõpliku eesmärgini jõudmiseks kõvasti vaeva näha ning tunde teleri- või arvutiekraani ees veeta. Samas on selles osas olnud edusamme ning mängija algreiting on nüüd kõvasti kõrgem kui varasematel aastatel. See tähendab, et mängija suudab juba kohe alguses staaridega paremini tempos püsida.
2K ise on kõvasti reklaaminud uut naabruskonda, ehk keskkonda, kus veebis mängida soovivad karjäärirežiimi mängijad aega veedavad ning omavahel mängivad. Kuigi seal on üksikuid lisandusi, näiteks rohkem hooneid ning ka teisi spordialasid, milles omavahel mõõtu saab võtta, näiteks disc-golf, on selle üldine loomispõhjus siiski läbinähtav - panna kasutajad ostma kosmeetilisi riideid ja kossuketse, mida teistele mängijatele näidata. Keskkond ise on aga siiski minu hinnangul elutu ja igav.
Kokkuvõtteks
Kuigi suurema korvpallimänguhimu saab 2K20 abiga virtuaalselt lahendatud, ootan ma juba huviga aega, mil sarnaselt jalgpallimängudes toimuvale, kus omavahel tihedalt konkureerivad FIFA ja PES, tuleks ka korvpallimängude ekraanile veel üks tõsiseltvõetav konkurent, mis sunniks 2K jalad kõhu alt välja võtma ning korvpallimängu uuesti ümber mõtlema, mitte tegema pisimuudatusi ning panema kasutajaid selle eest üüratuid summasid maksma.
Paratamatus on aga see, et seni kuni sellist mängu veel loodud ei ole, peavad korvpallifännid leppima 2K-mänguseeriaga ning võitlema pideva kiusatusega mitte virtuaalrahasse investeerida.
Lõpetuseks aga üks asi veel, mille suhtes 2K on suutnud aastate jooksul tugevat joont hoida - muusika on läbi frantsiisi aastate olnud tasemel ning omavahel kombineerinud uuemat ja vanemat hip-hopi ja räppi. Selle eest saab mänguseeria mult küll tugevad kümme punkti kümnest.