Vene palgasõdurid Süürias, Liibüas ja Venezuelas
Wagner grupi kurikuulsast ja esimest korda avalikust lüüasaamisest Süürias on möödunud juba enam kui aasta ning tundub, et seda võib pidada teatud avalikuks avalöögiks selle firma tuntuks saamisele. Siiski võttis Venemaa küllaltki ootamatult just Süürias endale punktivõidu, sest need samad USA ja tema toetatud jõud, kelle käest Wagner 2018. aastal lüüa sai, tõmmati aasta hiljem suuremas osas Süüriast välja.
Selle möödunud aasta jooksul on Wagner grupi võitlejaid leitud kodust järjest kaugematest kohtadest. Aastail 2014–2016 ja edaspidigi oldi kohal Ukrainas ja Süürias, kuid siis laieneti juba kaugematele „turgudele“. 2017.–2019. aastani kinnitas Wagner grupp kanda Jeemenis, aga ka vaeseimas ning kodusõdadest kõige enam räsitud Aafrika osades: Kesk-Aafrika Vabariigis, Liibüas, Madagaskaril ja Sudaanis. 2019. aasta alguses lisandus sellesse nimekirja veel kriisis vaevlev Venezuela, mille näiliselt sisepoliitilisse kriisi on tegelikult sisse põimitud nii Venemaa kui ka USA huvid ning nendevaheline varjamatu vastasseis.
Vene riigi hübriidsõja skalpellina leidis Wagner grupp väidetavalt oma tee Venezuelasse kohe kriisi alguses ja ühe allika kohaselt isegi juba enne presidendivalimisi 2018. aasta mais. Wagner grupi ülesanded Venezuelas on ilmselt ennetavad, turvatakse president Madurot ja tema valitsust ning toetatakse Madurole lojaalsete üksuste väljaõpet.
Kui aga Venezuelas peaksid meeleavaldused ja tänavarahutused arenema sisekonfliktiks, ei ole välistatud Wagneri võitlejate kasutamine võimekordistajatena, et nende enda treenitud (para-)militaaride abil taastada või hoida kontrolli all suuremaid linnu ning naftatööstusi. Naftatööstused, nagu nad olid Süürias, on ka Venezuelas Kremli erilise huvi all, sest selle riigi naftatööstusesse on investeeritud miljardeid dollareid Vene riigi või valitsusega seotud oligarhide raha. Viimati kirjeldatud tegevustes on Wagneril täita sarnane roll kui Süürias, kus samuti on autoritaarset režiimi toetatud nii nõu kui jõuga, et tagada kontroll oluliste linnade ja (nafta-)tööstusobjektide üle.
2019. aasta suve algus on siiski toonud Venezuelas teatud pingelõdvenduse, nii et veel mai alguses kriitilise piirini jõudnud rahutused näitavad praegu rahunemise märke. Pealegi on juba ka meedias kõlanud fakt, et Venemaa viib oma sõjalisi nõunikke Venezuelast ära. Kas nende hulgas on ka Wagner grupi teenistujaid, ei ole täna teada. Samas Wagner grupi oletuslikku suurust arvesse võttes (2500–6000 võitlejat) on neil võimekus osaleda mitmes konfliktis korraga, mida nad kindlasti ka kasutavad. Kui hüpoteetiliselt peaks Venezuela konflikt kunagi paisuma kodusõjani, ei ole välistatud sarnaste võrdlemisi ohtlike olukordade teke nagu Süürias, kus justkui kogemata sattusid vastamisi Wagner grupi võitlejad ja USA toetatud paramilitaarid.
Samal ajal kui suurem globaalne tähelepanu oli 2019. aasta varakevadel pööratud Venezuelale, toimus selle konflikti varjus hoopis konkreetsem sõjaline tegevus Liibüas. Juba 2019. aasta alguses alustas Liibüa Rahvusarmee juht, sõjapealik Khalifa Haftar pealetungi eesmärgiga vallutada pealinn Tripoli, kus praeguseni on veel võimul ÜRO tunnustatud Liibüa valitsus.
Juba enne pealetungi algust oli teada, et Haftar on alates 2016. aastast korduvalt külastanud Venemaad. 2018. aastal kohtus ta seal välisministri ja kaitseministri, aga ka Wagner grupi „ristiisa“, oligarh Jevgeni Prigožiniga. Juba 2018. aasta suvel lekkis meediasse infokilde, et Wagner läheb peatselt Liibüasse või juba on seal, seega võib sellest järeldada, et kui mitte suurem sõjaline kampaania, siis vähemalt 2019. aasta alguse pealetungioperatsioon oli Haftari ja Kremli vahel koordineeritud ning Wagner grupi osalus selles juba pikemalt planeeritud.
Kohe pärast sõjategevuse intensiivistumist Liibüas ilmus meedias ka täiendav info Vene palgasõdurite, kuni 300 Wagner grupi võitleja ja muude nõunike osaluse kohta Haftari poolel. Pealetung pole olnud ülemäära kiire ning edukas, ent samas on Haftar saanud järk-järgult oma kontrolli alla enamiku Liibüa territooriumist ja sellega ka suuremad Liibüa naftaväljad, millest saadav tulu annab talle ressursse sõdimiseks ja näiteks ka (Vene) relvastuse ostmiseks. Väidetavalt on koos Wagner grupiga Liibüasse tarnitud ka Vene päritolu raskerelvastust, sealhulgas droone, suurtükke ja tanke, ent kas neid hakkavad kasutama Wagneri või kohalikud võitlejad, jääb selgusetuks.
Just relvastuse poolest ei ole Wagneri võitlejatele võõrad ka raskerelvad. Tanke, suurtükke ja reaktiivgranaadiheitjaid kasutasid nad Süürias eraldi pataljoni lahingugrupile sarnase sihtüksuse koosseisus juba küllaltki peatselt pärast Venemaa suuremat sõtta sekkumist, kuigi raskerelvad ei olnud nende üksuse orgaanilised, vaid saadud tavavägedelt. Võrreldes lääneriikide eraturvafirmadega, on see väga ebatavaline, sest lääne firmadel (nt endine Blackwater Iraagis) ei ole üldjuhul raskerelvastust ning need kasutavad ainult jalaväe kergeid toetusrelvi. Nende koostöö konventsionaalsete üksustega polnud ka kindlasti sellisel tasemel ning ka juriidiliselt ei olnud võimalik, et neile oleks kasutada antud raskerelvastust.
