Inkad ohverdasid lapsi jumalatele eriti julmal viisil

Bioarheoloogid uurisid 500 aasta vanuseid vulkaanide otsast leitud laste säilmeid ning leidsid, et üllatavalt suur osa ohvriks toodud laste säilmetest olid saanud välgutabamuse.

Teooria kohaselt toodi lapsed kokku üle kogu impeeriumi, ohverdati ja paigutati vulkaani tippu, et nad seal välgutabamuse saaksid. Kokku on arheoloogid tuvastanud Andide mäestikust umbes tosin mäe või vulkaani tippu, kus vanad inkad lapsi ohverdasid capacocha nimelise rituaali käigus.

Dagmara Socha Varssavi ülikoolist on sealt leitud jäänuseid mitmeid aastaid uurinud. Sel aastal keskendusid teadlased konkreetselt kahe mäe tipust leitud säilmete uurimisele ning leidsid, et üllatavalt paljud surnukehad on välgutabamuse jälgedega.

Ampato ja Pichu Pichu nimelised vulkaanid olid tõenäoliselt inkade jaoks omamoodi altarid ning muuhulgas ohverdati jumalatele ka lapsi ja just neilt tippudelt leitud säilmeid uuritigi põhjalikumalt. Teadlaste hinnangul viidi jumalatele ohverdatud lapsed kõrgete mägede või vulkaanide tippu ning asetati tseremoniaalselt kiviplaadile ja jäeti sinna "ootama" pikselööki.

Kui ohverdatud last tabas välk, siis arvati, et tehtud ohverdus meeldis jumalatele. Andide kõrgematel tippudel ei ole äikesetormid sugugi haruldane nähtus. Need kohad olid inkade jaoks pühad ning neid seostati jumalatega - näiteks ilmajumala Illapaga.

Ilmselt arvati, et ohvriteks antud lapsed ja välgutabamused olid justkui side jumalate ja Maal elavate inimeste vahel. Inkade uskumuse kohaselt olid välgulöögi saanud inimesed ära teeninud suure austuse. Lapsi ohverdati aga seetõttu, et nad olid puhtad ja puutumatud - nende staatus ei mõjutanud inkade arvates jumalate otsuseid.

1999. aastal leiti Argentiinast, Llullaillaco vulkaani tipust mitmeid ohvriks toodud laste säilmeid, neist tuntuimaks sai "Välgutüdruk" (Lightning Girl). Selle 6-aastase tüdruku säilmetel olid selgelt nähtavad välgutabamuse vigastused, mis olid tekkinud pärast tema surma.

Kes välguga pihta saamise au omaks langes?

Teadlased ei tea, milliste kriteeriumite järgi ohverdamiseks lapsi valiti. Tõenäoliselt paistsid nad millegi poolest silma - olgu see siis väline ilu või suguvõsa. Näiteks ühe Pichu Pichu tipust leitud tüdruku kolju oli moonutatud-venitatud, ilmselt pea kinni sidumise tehnikat kasutades. Kusjuures sellise traditsiooni jälgi on leitud mitmelt poolt maailmast ja see pidi parendama inimese kohta sotsiaalses hierarhias.

Selline komme ei olnud aga levinud ohverduspaigas mägedes vaid madalamatel aladel ja rannikul ehk ohvrialtarist väga kaugel. Seetõttu võib arvata, et ohver toodi kohale väga kaugelt. Seda teooriat toetab veel teinegi avastus - ühe tüdruku hammastel on nähtavaid hambaemaili muutusi, mis tekivad näiteks näljutamise või väga tugeva stressi tõttu. See tüdruk oli umbes kolmeaastane.

Science in Poland väljaandes avaldatud uuringu autorid arvavad, et tüdrukud võeti ära nende vanemate käest, toodi inkade impeeriumi pealinna Cuzcosse ning seal valmistati neid kolm aastat ohverduseks ette.

Sel aastal uuris Socha kokku kuue lapse mumifitseeritud säilmeid. Mõned neist on halvasti säilinud ja mõnel on põletusjälgi. Socha sõnul paigutati kiviplaadid altariks kohtadesse, mida suure tõenäosusega võis tabada pikselöök. On leitud jälgi, mis viitavad sellele, et välk on tabanud altareid korduvalt. See on ka üks põhjuseid, miks laste riided ja pehmed koed ei ole tänaseni säilinud.

Välgutabamuste teooriat kinnitab seegi, et pinnas nende säilmete ümber oli kristalliseerunud. Socha poolt uuritud muumiaid säilitatakse nüüd sügavkülmutatuna umbes samasugustes tingimustes, mis valitsesid nende leidmisel.