Teadlased avastasid inimkehast ootamatu stressiallika
Meie luud pole lihtsalt tellingud, millele lihased saavad kinnituda, vaid meekärjelaadse ehitusega jäigad elundid, mis lisaks siseelundite kaitsmisele eritavad hulka hormoone, millest üks, nagu nüüd välja tuleb, etendab olulist rolli meie stresstitaluvuses.
Hormooni, mida nimetatakse osteokaltsiiniks, on varem seostatud inimorganismi oluliste protsessidega nagu aju areng, trennisuutlikkus ja meeste viljakus.
Hiljuti teadusajakirjas Cell Metabolism avaldatud uurimus täiendab oluliselt arusaamist osteokaltsiini ülesannetest, näidates, et luud eritavad osteokaltsiini ägedale stressile reageerides.
Uurimuse vanemautori dr Gerard Karsteny osutusel kinnitab värske avastus varasemat hüpoteesi: „Luud arenesid osaliselt selleks, et ohu eest põgeneda.“
Traditsioonilise arusaamise kohaselt reageerib organism stressile nn võitle-või-põgene-reaktsiooniga — ohtu märkava inimese aju mandeltuumad saadavad häiresignaali tundekühmualumikku.
Signaali vastu võtnud tundekühmualumik käivitab sümpaatilise närvisüsteemi, läkitades autonoomsete närvide kaudu signaale adrenaliininäärmetele. Selle peale hakkavad näärmed pumpama vereringesse epinefriini ehk adrenaliini.
Adrenaliini nõristamine kutsub omakorda esile jada füsioloogilisi muutuseid, mis peaksid aitama meil üle elada seda, mida oleme ohuna tajunud.
Huvitaval kombel aga näitavad varasemad uuringud veenvalt, et nii patsientidel kui ka katseloomadel, kelle organismis puuduvad kortisool ja täiendavad adrenaliininäärmete toodetud molekulid, esinevad reaktsioonina ägedale stressile ometi samasugused füsioloogilised sümptomid.
Kuidas see võimalik on?
Karsteny ja kolleegid on juba ammu kahtlustanud, et ägedas stressireaktsioonis võivad osaleda luudes toodetud hormoonid, kuna luudest on meil ohule reageerimisel nii palju kasu. Osaleb ju luustik osteokaltsiini vahendusel energia-ainevahetuses, paljunemiselundkonna ja mälu töös ning suutlikkuses trenni teha. Kõik need funktsioonid aitavad loomadel ohtlikes keskkondades ellu jääda.
Hüpoteesi kontrollimiseks viidi läbi katsed hiirtega. Hiirte ajude analüüsid näitasid, et osteokaltsiini nõristavad vereringesse luude tekkes osalevad rakud osteoblastid, ja et selle nõristamise tagajärjel väheneb parasümpaatilise (s.t organismi rahulikuks sundiva) närvisüsteemi aktiivsus.
Kui parasümpaatiline närvisüsteem on alla surutud, lülitub organism totaalse stressi režiimile ja hakkab adrenaliini nõristama.
Just seos adrenaliiniga pani uurimisrühma oletama, et ägeda stressireaktsiooni esilekutsumiseks on vajalik luustikust pärinev signaal, ja demonstreerima, et osteokaltsiinist võib loomadele ohuolukorras olla rohkem kasu kui adrenaliininäärmetest.
