Tappev lima on vallutanud Prantsusmaa randasid

Prantsusmaa põhjaranniku ujumisrandadesse on möödunud suve jooksul kogunenud imelik vetikalima, mis võib asjatundjate sõnul päevitajad tappa mõne sekundiga, kirjutas The Guardian.

Briti ajaleht kirjeldas, kuidas Andre Ollivro astus ettevaatlikult alla mööda rohust kallast jõesuudmes Saint-Brieuc lahe kaldal, mitte kaugel oma rannamajast. Kirbe mädanevate munade hais, mis eraldus rannal kõdunevatest vetikatest sundis mehe peatuma ja gaasimaski kasutama. Kahtlemata imelik vaatepilt tavaliselt populaarses turismipiirkonnas.

Tapjalima vastast võitlust juhtiva mehe sõnul ei saa olla liiga ettevaatlik."Kui ma olin 16. aastane, tõime siia rannale koos onuga paadi. Siis oli see looduslikult ilus koht ja vetikad ei kogunenud niimoodi hunnikusse. Nüüd seostatakse kohta surmaga ja sellest on kahju," rääkis 74-aastane Ollivro.

Mitmete dekaadide jooksul on potentsiaalselt eluohtlik vetikaõitseng piirkonna ära rikkunud. Vetikad kogunevad Bretagne (Britannia) piirkonna ilusa põhjaranniku madala veega lahtedesse, kohati enam kui meetri paksustesse hunnikutesse.

Keskkonnakaitsjad ütlevad, et ebaharilikult suure ulatusega vetikate õitsemine on seotud väetistes sisalduvate nitraatide suure hulgaga ning toitained pärinevad eelkõige piirkonna intensiivsest loomakasvatusest. Jõed kannavad põllumajanduse ja loomakasvatuse saaste ja jäägid merre, kus need vetikate jaoks ideaalsed toitained tekitavad vetikate õitsengu.

Sel aastal on olukord halvenenud erakorralise ilma tõttu ning vähemalt kaks inimest ja kümneid loomi on vetikatest tekkivate mürgiste gaaside tõttu. Vetikatest eraldub lagunemisel mürgist vesiniksulfiidi (H2S), mille sisse hingamine viib teadvuse ja seiskab südame.

Kui see biomass rannal laguneb, kogunevad selle alla mürgise gaasi taskud. Gaas on nii mürgine, et kui inimene näiteks peale astudes gaasi vallandab, võib see sisse hingamisel inimese ära tappa. "Gaas tapab mõne sekundiga," ütles Ollivro, kes varem töötas gaasitehnikuna.

Sel suvel Bretagne rannad suleti ja seda just ohtlike vetikate tõttu. Saint-Brieuc laht oli fookuspunkt, kust buldooseritega aeti kokku ja viidi sisemaal asuvasse töötluskesusesse nii palju vetikat, et käitis pidi talumatu haisu tõttu ajutiselt uksed sulgema.

Töötlusasutuses süüdistati vale vetikate kogumistehnikat, mis segas vetikad muda ja liivaga. Ka kohalikud elanikud kaeblesid, sest hais oli nii vinge, et ajas neid öösel üles.

Probleem eskaleerus juulis, aga on tegelikkuses kestnud juba väga kaua, aga erinevad huvid on probleemi kinni mätsinud ja eiranud. Probleemi ümber tiirutav sai sisse uue hoo, kui roiskunud vetikate muda tõttu surnud mehe perekond kõikvõimalikud instantsid kohtusse kaebas. Pereliikmete sõnul ei ole tehtud piisavaid pingutusi vetikate leviku takistamiseks ja ka inimesi ei ole piisavalt hoiatatud.

Surnud mees oli 50-aastane Jean-Rene Auffray, hea tervise juures ja treenis pikamaajooksuks. Pärastlõunal läks ta koos koeraga jooksma, aga koer naasis koju üksinda. Samas kohas, kust mehe surnukeha leiti, hukkus mõned aastad tagasi 30 metssiga, tõenäoliselt mädanevate vetikate tõttu.

Riik on rääkinud meetmetest, aga olukord läheb üha hullemaks ja vetikas levib. Jutud ja tegelikkus ei lähe kokku. Möödunud aastal liigitati Thierry Morfoisse nimelise mehe surm sealsamas tööõnnetuseks. Ta suri ootamatult juhtides rannalt vetikaid ära vedanud veokit...

Paljud on süüdistanud ametnikke vetikatega kaasnevate riskide eiramises ja probleemi "kinni mätsimises." Aktivistide sõnul tahab riik sellega kaitsta toidutööstust, mis on vetikate probleemi tuum.

Surmajuhtumeid on olnud palju ning teemal avaldati sel suvel isegi koomiks. Raamatust sai bestseller ja seda trükiti juurde. Raamat räägib loo kohaliku arsti Pierre Philippe võitlusest, et õitsevate vetikate eluohtlikkust tõsiselt võetaks. Bestselleris on kirjeldatud üht surmajuhtumit, mis leidis aset 2009. aastal: üks kohalik loomaarst veeti teadvusetuna välja meetripaksusest mädanevate vetikate limast pärast seda kui tema hobune kokku kukkus ja lima seest erituvate gaaside sisse hingamise tagajärjel mõne minutiga suri.

Ametnike poolt on aga asja ette ehitatud "vaikusesein" ja nii juba mitu dekaadi. Umbes 20 inimest sureb igal aastal seal rannikul, paljud neist seetõttu, et kanduvad hoovuste ja mõõnaga avamerele. Aga küsimus on hoopis selles, et kas nende kaldast eemale uhtumiste põhjuseks ei ole hoopiski minestamine vetikatest erituva mürgise gaasi tõttu? Vastuseid sellele ametlikest kanalitest ei tule.

Bretagne piirkonnal on ca 2700 km rannajoont ning vetikaõitsengu fenomen esineb umbes viiel protsendil rannikust. 15 aastat tagasi oli kõige hullem, siis korjati Cotes d'Armor randadelt kokku 30 000 tonni vetikaid igal aastal.

Nüüd korjatakse 10 000 tonni ning ollakse valmis rohkemgi korjama. Thierry Burlot, kes seda rääkis, on Bretagne keskkonnavaldkonna pealik ning tema juhtida on ka piirkonna ainus vetikate töötlemise keskus. Mehe sõnul on "riigipoolne initsiatiiv nitraatide hulka meres oluliselt vähendanud."

Aga miski pärast vetikad ikka õitsevad ja rannad on ikkagi eluohtlikud. Võib ju võllanalja teha, et kui tahad ära surra, siis mine sinnakanti!