Katk ja sõda põhjustasid Euroopas rauapalaviku

Käimas on Prantsusmaa ja Inglismaa vaheline Saja-aastane sõda. Vaenupooled janunevad turviste ja relvade valmistamiseks vajaliku raua järele. Kaevandustes on töö katku tõttu katkenud ja need ei tarni piisavas koguses rauda. Hinnad kallinevad. Kaevandused otsivad uusi meetodeid rauapalaviku alandamiseks.

Sügistuule kohina summutab raskete raudrüüde ja turviste ning relvade tärin ja krigin. On 1356. aasta ja tuhanded Prantsuse sõdurid on rännakmarsil käimasoleva Saja-aastase sõja järje­kordsesse verisesse konflikti – Poitiers’ lahingusse.

Selle väe varustamiseks relvade ja turvistega on kulunud mitu tonni metalli. Rüütlid kannavad olenevalt jõukusest kas 25-kilogrammist metall-lehtedest koosnevat plaatturvist või rõngassärki, mille mass oli 15 kilogrammi ringis. Ka nende pead ja jäsemed on terasega kaetud ja kõigi meeste peale kokku arvutatuna on rüütlite metalse kandami kogu­mass ligikaudu 8 tonni. Veel on armees 17 000 lihtsat jalameest ja 3000 vibukütti.

Kogu see raske soomus ei aita aga prantslasi. Pärast seda, kui prantslaste ja inglaste vahel on tapatalgud lõppenud, on lahinguväljale elu jätnud 2500 prantslast ja paar tuhat on vangi võetud, sealhulgas ka kuningas Jean II.

Saja-aastane sõda algas 1337. aastal ja konflikti keskmeks oli küsimus, kellel on õigus Prantsusmaa troonile. Inglismaa kuningas Edward III leidis, et pärast Kape­tingide dünastia lõppu on see õigus just temal, mitte valitsema asunud uue Valois’ dünastia kuningal Philippe IV-l. Mõlemad riigid olid konfliktist võitjana väljumise nimel varasematest aegadest palju paremini relvastunud. Just sellal kasvasid märkimisväärselt mäenduse ja metallitööstuse mahud.

Selleks, et suured armeed relvade ja turvistega varustada, oli tarvis väga suuri rauakoguseid. Inglismaa enda kaevandused kuninga vajadusi katta ei suutnud ja seetõttu pidid inglased rauda tuhande­te tonnide viisi sisse ostma. Osa sellest tuli näiteks Baskimaalt, osa tänapäeva Austria Steiermarki liidumaa aladelt. Ajaloolas­te hinnangu järgi läks toonase armee sõjaks varustamiseks tarvis umbkau­­du 500 tonni rauda, ent tegelikult võib selle arvu kahega korrutada ning seda tootmiskadude tõttu.

Kaevandamine ja sulatamine polnud 14. sajandil kerged ettevõtmised. Kui varem kaevandati rauda maapinna lähedalt, siis selleks ajaks olid pea kõik kergesti ligipääsetavad maardlad ammendunud. Toonased insenerid hakkasid unistama ligipääsust suurtele rauamaagilademetele, mis end sügavamal maapõues peitsid. Esialgu ei jõutud mõtete veeretamisest siiski kaugemale, sest keegi ei teadnud, kuidas rajada nii sügavale selliseid kaevanduskäike, millest saaks sinna paratamatult tungiva vee kuidagiviisi välja pumbata.

Mitusada aastat varem Rooma impeeriumi päevil osati kaevata ja kasutati ka selliseid sügavaid šahte, mis maagilademeni küündisid. Nende kuivana hoidmisel kasuta­ti vesirataste süsteeme, mille abil vesi kaevanduse sügavamatest osadest aste-astmelt aina kõrgemale toimetati. Rattaid ajasid ringi orjad ja ühest Rooma-aegsest kaevandusest tänases Hispaanias on leitud lausa kaheksast üksteise kohal asunud rattapaarist koosnenud süsteem, millega suudeti vett välja pumbata lausa 80 meetri sügavuselt. Nagu aga paljud muud teadmised ja oskused, läks ka roomlaste kaevandusekspertiis impeeriumi languse järel kaotsi. Mäendusalaste oskuste säilimist ja levikut kahandas veel seegi, et 14. sajandi Euroopat rüüstas katk, millesse suri eri hinnangute järgi 30–60 protsenti eurooplastest. Taudi eest ei pääsenud ka toonased kaevurid.

Sõja ja katku kombinatsioon tähendas, et raua hind kogu Euroopas kerkis ennekuulmatult kõrgele. Aastail 1350–1400 see lausa kolmekordistus. Sõja­pidajad riigid pidid seega hakkama uutmoodi mõtlema ning see tähendas, ­et 14. sajandi lõpust alates panustati rauamaagi kaevandamis­tehnika parandamisse üsna palju.

Loe hiliskeskaja rauapalavikust lähemalt septembri Imelisest Teadusest!