Krikalev oli 1991. aasta 19. mail startinud ja kosmosejaamaga MIR põkkunud raketi Sojuz TM-12 pardainsener, kelle ülesandeks oli töötada järgmised viis kuud Maa orbiidil MIR-i pardal.

Täpselt sellega Krikalev ka tegeles, kui „vabade riikide murdmatu liit“ 1991. aasta 26. detsembril kolinal kokku varises. Riiki, mis oli mehe kosmosesse lennutanud, polnud enam olemas, ning Baikonuri kosmodroomi lennujuhtimiskeskus asus järsku hoopis sõltumatu Kasahstani territooriumil.

Ülemused teatasid Krikalevile, et tal pole muud võimalust kui kavandatust kauemaks kosmosesse jääda, kuna tema kojutoomiseks lihtsalt puudub raha.

Nii vältaski Krikalevi missioon kaks korda planeeritust kauem. Mees viibis kosmosejaama pardal 311 päeva ehk kümme kuud, püstitades sellega maailmarekordi, olgugi tahtmatult. Sel perioodil vähendati kosmosejaama kavandatud kosmoselendude hulka neljalt kahele ning kummaski transpordimoodulis ei leidunud õnnetu pardainseneri jaoks piisavalt ruumi.

Venemaa, mis toona hüperinflatsiooni tõttu rängas finantskriisis vaevles, müüs samal ajal Sojuzi rakettide pardale kohti teiste riikide kosmonautidele.

Näiteks Austria ostis Venemaalt „pileti“ kosmosesse seitsme miljoni USA dollari eest ning Jaapan maksis telereporteri kosmosessetoimetamise eest 12 miljonit dollarit. Algas isegi arutelu selle üle, kas kosmosejaama MIR oleks võimalik kogu täiega maha müüa, kuni see veel ekspluatatsioonikõlbulik on.

Kõik see tähendas, et ülejäänud meeskonnaliikmed pääsesid tagasi maale, samas kui Krikalev ainsa pardainsenerina pidi jääma jaama. Kodust kaugel konutav kosmonaut palus kolleegidel läkitada talle meeleolu turgutamiseks mett, mida aga ei leitud; selle asemel saadeti Krikalevile sidruneid ja mädarõigast.

Viimaks pääses Krikalev siiski Maale tagasi, läks 2007. aastal kosmonaudiametist pensionile ja töötab praegu kosmoselennundusettevõtte Energija asepresidendina.