Jeep Wrangler, ehk värske tuuleiil karkudele upitatud luukpärade vahele
Wrangleri nimeline Jeep on pika ajalooga maastur, mida millegi muuga niisama lihtsalt segamini ei aja. Õnnestunud kontseptsiooni näitab kasvõi teadmine, kui palju on seda mudelit – koos eelkäijatega - teiste tootjate poolt jäljendatud, mille tulemusena on sündinud ka mitmed koomilised paroodiad, mis enamasti Aasia päritolu.
Fänne on Wrangleritel palju ja ookeani taga pole suurt vahet, millise aastakäigu esindajaga parajasti tegu, raha tahetakse saada kõigi eest ja mitte vähe. Loo koostamise ajal polnud Eestiski ühtegi autot pakkuda, mida võinuks odavaks nimetada. Seega võib eeldada, et tänasedki versioonid saavad oma väärtuse säilitamisega samamoodi hakkama.
Wranglerid on jõudnud tänaseks neljanda põlvkonnani ja nende eelkäijaks on Jeep CJ-7, mida toodeti aastatel 1976-1986 ning mille esiisaks on Willis MB (1941). Ja kuigi „sii-džeilt“ teatepulga üle võtnud Wrangler (YJ) oli viimasega välimuselt sarnane, samasuguse telgede vahe ja sarnase ülesehitusega – raamile ehitatud jäikade sildadega maastur - oli tootja sõnul tegemist „sootuks teise“ autoga, mille arendamisel pöörati lisaks maastikusuutlikkusele tähelepanu ka sõidumugavusele.
Sellest hoolimata said esimese kahe põlvkonna Wrangleritest (YJ ja TJ) siiski tõsiusksete maastikul müttajate lemmikud ja järgmist katset meeldida laiematele massidele võis täheldada alles kolmanda põlvkonna puhul (JK), kui esitleti pikemat telgede vahet ja nelja ust omavat versiooni.
Mida see endast kujutab?
„Mudakoonud“ on lojaalne ostjaskond ja suhteliselt lihtsa ehitusega Wrangler jätkuvasti suur hitt nende seas, kasvõi meeletu koguse lisavarustuse pärast, mille abil auto maastikuvõimekust ja praktilist poolt edasi nihutada annab. Ent sellised tegelased kipuvad autode ressurssi lõpuni ära kasutama ega käi kuigi tihti uusi soetamas, mistõttu on mõistetav autotootja soov linnasakste rahakottidel aadrit lasta.
