Katse: kas elektrilise tõukeratta omamine on mõistlik?

Elektritõukeratas oli Eesti üks selle suve hittidest. Bolt ja Citybee on toonud uudsed sõiduvahendid nii Tallinna kui ka Pärnu tänavatele ning sellega seoses võiski ilmselt nii mõnelgi inimesel pähe tulla küsimus - ehk tasuks see endalegi muretseda?

Nii ka minul ja nii organiseerisingi ma ühelt edasimüüjalt (vihje on rattal ilusti olemas) elektrilise tõukeratta. Küsisin spetsiifiliselt veel ka seda, et tegemist ei oleks selle Segway mudeliga, mida kasutavad Bolt ning Citybee, kuna nendel olen läbinud juba päris hea hulga kilomeetreid. Nii saingi enda hoolde mitmeks nädalaks samasse hinnaklassi kuuluva ning ka näitajate poolest sarnase Xiaomi elektritõukeratta mudelinimega M365.

Ruttasin kohe sõiduriista testima ning esimene sõit oli ambitsioonikas - plaan oli teha tõsiselt pikk tuur Ülemiste keskusest läbi Lasnamäe ning Pirita Muugale, sõidu pikkus oli Google Mapsi järgi pisut üle 20 kilomeetri. Kuna ratas lubas, et sõidutab mind vähemalt 30 kilomeetrit, ei peljanud ma ülemäära. Teadsin küll, et selliste masinate puhul tasub lubatusse skeptiliselt suhtuda, kuid ei arvanud, et asi nii hull on.

Nimelt jõudsin sõita umbes Piritale ning Kloostrimetsas hakkas vaikselt rattal jõud tagant kaduma ning iga paari sekundi tagant lükkasin jalaga pisut hoogu juurde. Rattal olevatest aku indikaatortuledest, mida on kokku neli, põles selleks ajaks veel kaks, ehk näiliselt oleks justkui pidanud pool akus olevast energiast alles olema.

Kõigest kilomeeter-paar edasi, kui olin jõudnud teletorni juurde, sain aru, et olukord on lootusetu ning seda reisi ma selle rattaga sõites ei lõpeta. Aku oli tühi mis tühi ning ka jalaga hoo lükkamine ei tulnud kõne alla, kuna regeneratiivne pidurdussüsteem, mille eesmärk on (iroonilisel kombel) akut laadida, hakkas minu vastu töötama ning pidurdas sisuliselt kõik jalaga lükatud hoo maha. Õnneks juhtus mul olema parajasti autojuht, kes minu ja mu väsinud tõukeratta peale võttis ning sihtpunkti vedas.

Ilmselt võis müstiline kilomeetrite kadumine olla seotud ka sellega, et ratast oli testitud pisikeste 50-kiloste asiaatide peal ega oldud arvestatud, et rattaga võiks sõita ka kaks korda rohkem kaaluvad mehemürakad.

Tegelikult oli sõit ka tohutult ajakulukas - teletornini jõudmine Ülemiste keskusest võttis mul pisut alla tunni. Seega, pikemate sõitude tegemiseks ei ole elektritõukeratas kindlasti see sõiduriist, millega neid ette tasuks võtta. Rääkimata näiteks sellest, et poole sõidu ajal võivad muutuda ka ilmastikutingimused ja tõukerattas vihma kätte jäämine ning sellega samaaegselt tuul kõrvus vihisemas edasi vuramine ei ole ülemäära meeldiv.

Ka hooajalisus on tegelikult oluline teema. Oludes, kus aastast julgelt üle poole ei ole sellist ilma, et tõukerattaga sõita tahaks, tuleb olemasolevast võtta maksimumi. Seega, investeering tasuks end ära siis, kui tõukerattaga reaalselt soojal ajal igapäevaselt sõita ning kui inimene on kindel, et tahab seda teha. Lihtsalt toanurka seda agregaati vedelema osta pole mõtet, selleks on see liiga kolakas ning ka liiga kallis.

Aga lühemad sõidud?

Edaspidi ma hullumeelseid eksperimente ette ei võtnud ning üritasin ratast kasutada selleks, milleks see mõeldud on - paarikilomeetriste otsade tegemiseks. Niimoodi toimis see suurepäraselt, kuid siinkohal võib kohe tekkida küsimus, et miks kellelgi siis enda tõukeratast vaja on, kui linnas ju rattaid lademetes kõikjal vedeleb.

Argumente on nii mõnigi - esiteks on ratas sellisel juhul alati seal, kus sa tahad, et see oleks. Äpitõuksi otsimine võib olla vaevaline protsess ning tihti on täpselt nii, et seal kus sul parajasti ratast vaja oleks, seda ei leidu. Oma tõukerattaga saad näiteks kontorisse vurada ning selle seal taas laadima panna. Kui on aeg minna, võtad juhtme seinast ning paned kodu poole ajama.

Teine puudutab rentitõukside kvaliteeti - olen mitmel korral kokku puutunud sellega, et renditud tõukeratas on tehnilise tõrkega. Näiteks ei tööta sellel gaas, pidurid on puruks või peale jäänud, rääkimata väiksematest, sõitmist otseselt mitte takistavatest vigadest. Oma tõukerattaga tead alati, et see on korras ning sõiduvõimeline.

Veel üks oluline pluss on see, et saad sõita tsoonidest väljaspoole või koguni tervenisti sellest väljas, ilma, et peaks muretsema rendifirmade poolt määratavate krõbedate trahvide pärast. See annab liikumisvabaduse ka kesklinnast kaugemale ning võimaldab tõukeratast kaasa võtta ka sellistesse linnadesse, kuhu teenus veel jõudnud ei ole. Lisaks sellele, et saad sõita tsoonidest väljaspoole, saad sõita ka ajal, mil rendirattaid tänavatelt ei leia, näiteks õhtupoolikul.

Ka hind on tegelikult soodne - 350 eurot elektroonilise vidina eest on pigem tagasihoidlik hind. Eriti arvestades, et rendifirmad küsivad 10-20 minutilise sõidu eest paar eurot. See tähendab, et kui ühe aasta suvekuude jooksul iga päev teha paar sõitu, jääb tõukeratta ostja tegelikult juba rahaliselt plussi.

Kuhu ma selle panen?

See aga ei tähenda, et ka renditõukeratastel oma plusse poleks. Näiteks ei pea nendega muretsema selle pärast, kuhu sa oma tõuksi jätad. Kaasliiklejate meelehärmiks jätavad mõned kasutajad neid isegi tee keskele või kuhu mujale iganes. See annab tegelikult väga suure vabaduse ning ei tekita pidevat stressi stiilis "kuhu ma oma tõuksi jätan".

Just viimane oligi kõige suurem murekoht. Ka kokkupandult ei olnud Xiaomi ratas nii väike, et ma seda kaasas oleks tahtnud vedada. Esiteks kaalub see üle 10 kilogrammi ning teiseks ei ole see ka kokkupandult eriti kompaktne ega mugav käe otsas vedada.

Välja seda aga ka ei taha jätta, kuna ühtegi otsest võimalust selle ladustamiseks ei ole. Jah, äpist saab küll tarkvaraliselt ratta lukku panna, kuid see ei takista kedagi su sõiduvahendit endale auto pagasiruumi viskamast. Ainus võimalus oleks ilmselt spetsiaalse luku kasutamine, aga nagu jalgrattalukkudega toimuvast näha on, siis ega see ka vargaid tagasi ei hoia.

Proovisin selle ka auto pagasiruumi mahutada ning sellega nn viimast kilomeetrit läbida. Ka selleks ei ole selline konkreetne tõukeratas väga mugav, kuna võtab üpris palju ruumi ning Tallinn ei ole nii suur linn, et selline skeemitamine tööle jõudmise ajale või keskkonnasäästule mingit suurt mõju avaldaks. Pigem oli ebamugav, et kolmandik pagasiruumi oli täis tõukeratast ning sisuliselt midagi muud sinna mahutada ei saanud.

Kokkuvõtteks

Just turvalisuse probleemid ongi ilmselt enda tõukeratta kõige suurem miinus, mis võib kaaluda kõik oma elektrilise tõukeratta omamise plussid üles ning seda eriti juhul, kui liikumist on palju ning kohtadesse, kus ratast kuskil hoida ei ole.

Kui sõita aga pidevalt kuni 7-8 kilomeetri pikkuseid otsasid näiteks kodu ja kontori vahelt, võib soojadel suvekuudel tegu olla väga hea sõbraga, kes ka ummikuid trotsida aitab. Üle 10 kilomeetri pikkuste sõitude pidevaks tegemiseks aga elektritõukeratast eelistada ei tasu, kuna ilm ja aku ei pruugi alati mõnusat kohalejõudmist soosida. Seega ei tasu sellisel juhul isegi enda ratta poole vaadata.