Toidu raiskamine on muutunud väga "kuumaks" teemaks ja nagu selgub värskemast uuringust, on sellel ka teadluslik põhjendus ning numbrid taga. Kui toidujäätmed oleksid üks riik, see oleks suurimate kliimamuutusesse panustajate edetabelis kolmandal kohal pärast USA-t ja Hiinat.

Project Drawdowni asepresident Chad Frischmann ütles, et toidu jäätmete ja raiskamise lõpetamine on üks olulisemaid asju, mida inimkond saaks teha, et globaalset soojenemist tagasi pöörata.

Siinkohal on paslik mõelda praegu Brasiilias möllavatele metsatulekahjudele: Need põlevad osalt seetõttu, et inimkond sööb arutus koguses liha ja kusagil on vaja loomi kasvatada. Mets teeb ruumi põllumajandusele.

Rääkides toidu raiskamisest, siis tavaliselt on peamine fookus sellel toidul, mis läheb raisku mistahes punktis oma elukaarel alates põllust kuni tarbija prügikastini. Teisisõnu, see on toit, mis toodetakse, aga mida ei tarbita.

See on piinlik ja rumal priviligeeritud maailma probleem. ÜRO märgib igal aastal, et rikkamad riigid raiskavad igal aastal sama palju toitu (222 miljonit tonni), kui on kogu Saharast allapoole jääva Aafrika netotoodang (230 tonni).

Aga nüüd vaatasid Itaalia teadlased toidujäätmete teist tahku. Nad arvutasid välja, mis on ületarbimise (ülesöömise) ökoloogiline mõju.

Me teame, et liiga palju söömine on halb inimese tervisele. Ülekaal ja sellega kaasnevad tervisehädad on ainult üks aspekt. Teadlased võtsid lähtekohaks selle, et iga kogus toitu, mille inimene tarbib üle oma füsioloogiliste vajaduste ja mis peegeldub ülekaalus, tuleb lugeda toidu raiskamiseks.

Homo sapiens liigi esindajad siin üllatuma ei pea, see on üsna loogiline. Aga kui halb pilt avaneb!?

Inimeste ülekaalulisus on viimase dekaadi jooksul enam kui kahekordistunud. WHO hindab, et enam kui 1.9 miljardit täiskasvanut ja rohkem kui 41 miljonit alla viieaastast last on ülekaalulised või rasvunud.

Igatahes, teadlased vaatasid seitset regiooni - Euroopa, Põhja-Ameerika ja Okeaania, Ladina-Ameerika, Saharast alla poole jääv Aafrika, industrialiseerunud Aasia, Põhja-Aafrika, Lääne ja Kesk-Aasia ning Lõuna ja Kagu-Aasia.

Nad võtsid aluseks selle, kui palju on igas riigis "inimeste küljes" üleliigset kaalu ning jagasid selles oleva energiakoguse laiali piirkondade ja rahvuslike toidugruppide järgi.

Välja tuli see, et ülekaalulised inimesed on ära õginud ning endale rasvana selga riputanud 140.7 gigatonni toitu.

Ülekaaluliste edetabelit juhivad (üllatus-üllatus!) Euroopa ja Põhja-Ameerika/Okeaania. Just nende piirkondade ökoloogiline jalajälg vee- ja maakasutusele ning süsiniku jalajälg on kõige suuremad.

Selle 140.7 gigatonni toitu võinuks vabalt jätta tootmata. Et olla poliitiliselt korrektne, siis võib mõelda ka nii, et selle koguse saanuks jagada nendele piirkondadele, kus toitu ei ole piisavalt nii, et keegi ära andjatest ei jää nälga.

Nüüd tehtud itaallaste uuring on esimene kord, kui inimeste ülekaal on pandud toidu raiskamise ja "ära viskamise" konteksti. Ja välja tulnud number on astronoomiliselt suurem, kui prügisse jõudev toidu kogus.

Mõtle sellele veelkord. 140 miljardit tonni toitu on toodetud, kasvatatud vaid selleks, et inimesed saaksid olla rasvunud ja ülekaalulised.

Ja nagu ikka kaasajal kombeks - paneme selle ka süsihappegaasi emissiooni konteksti. Üleõgitud toidu tootmisest on tekkinud ca 240 miljardit tonni süsihappegaasi. See on suures plaanis samasugune kogus, kui kogu inimkond vabastab fossiilseid kütuseid põletades seitsme aasta jooksul.

Seega, lõpetatagu autode süüdistamine kliimasoojenemises: ülekaalulisus ja rasvumine ei ole üksnes üks inimkonna põletavamatest terviseprobleemidest vaid ka kliimamuutuse põhilistest mootoritest. Uuringust kirjutas Treehugger.com