Lähen iga kord elevile, kui ees seisab proovisõit millegagi, mis ei näe välja nagu järjekordne maasturilaadne toode, kahjuks jääb võimalusi aina vähemaks.

Aga see on vähemalt sada korda räägitud mure, mis eesti autoajakirjanduse maastikul on nõudnud vähemalt ühe ohvri: austatud legendaarne autokirjutaja teatas suve hakul, et rohkem proovisõidulugusid temalt oodata ei maksa. Kuniks ajad muutuvad ja maasturitaolised esemed enam popid pole.

Mina kahvlit esialgu kolakaga veel nurka ei viska, põnevust jagub. Ja kuniks sõita saab kaunite sedaanidega, näiteks Mazda 3 või Peugeot 508ga või pärissportlastega nagu Stinger või Supra, või ka kaubikutega nagu seesama Trafic’ki, vaatan optimistlikult tulevikku.

Sest tunne, kui istud madalast sõiduautost ümber kõrgesse ja ruumikasse väikebussi, on kirjeldamatult tore. Mööda Õismäe teed ABC Motorsist eemale kulgedes jõudsin vähemalt kolm korda mõelda, et minust saaks ilmselt päris hea väikebussijuht. Ja Trafic võiks olla vabalt mu buss.

Esiteks ei ole kunagi muret kiiruseületamisega: auto gabariidid ja ekstrakõrge isteasend loovad rahuliku töise miljöö, kus kõige viimane asi on kõigi jalgadega gaasipedaali peal seismine. Tahad sõita ja vaadata ümbrust.

Teiseks: kui sul istuvad autos reisijad (Passenger-versioonis 8), siis tunned sa vastutust nende elu eest. Ja ei riku head liiklustava.

Buss peab liikuma teel nagu mööda siidi, olenemata sellest, et Tallinna tänavad näevad välja nagu sada korda erivärvi niidiga nõelutud sokid.

Kui sul lisaks reisijatele on bussis moosekantide viiulid, kitarrid, vilepillid ja helitehnika – Intsikurmu ju – siis sa palvetad ja sõidad. Ja Trafic triigib su jõnksud ja ehmatused kenasti siledaks kui koorem peal. Tühjana mitte nii väga.

Mis on uut?

Värskendatud Trafic mõjub varasemast elegantsemalt. Kõrgema joonega ninaosa, mida kaunistavad Renault’ sõiduautodelt tuttavad C-tähte meenutavad leed-esituled, mõjub stiilselt ja eristuvalt.

Leed-esituledel on omad boonused: valgusvoog on küll jahe, aga efektiivne. Väidetavalt on kaugtuled lausa 50% võimsama valgusega kui tavalised halogeentuled ning lähitulede valgus kolmandiku jõudsam.

Sõitjateruum on saanud soliidsema ilme, kuigi kõva plastmassi on jätkuvalt palju. Odavusest saad aru, kui uks terava plartsatusega sulgub. Ent tegu ongi erisuguseks vedamiseks loodud töömasinaga, mõneti on see isegi hea, et on plastik: seda on lihtne puhastada.

Tekstiilist istmekatete puhul seda öelda ei saa, need võtavad karvad ja tolmu sisse ning muutuvad aja jooksul pleekinuks ja plekiliseks. Aitab keemiline puhastus. Kabiinipolstrid on varasemast tummisemad.

Infolust on sama, mis Dacial: väike värviline ekraan raskepärase graafikaga, raadio ja ülaservas üks USB-ühendus. Selle kaudu käib nutitelefoni paarimine õnneks lihtsalt.

Panipaikadega on hästi: kaassõitja istme alt leiab koguni 54-liitrise mahuka sahtli ning seda istet saab kokku lappida lauaks.

Ka kõik teised istmed on mõne liigutusega allalastavad nii, et moodustub hiiglamõõtu ruum, kuhu võib kasvõi kaheinimese madratsi mahutada. Kaubikversiooni laadimisruum mahutab 3.2 kuni 8.6 m3 asju. Kaubaruum on 4,5 meetrit pikk ja tagauksi saab 255° lahti pöörata.

Juhiabide nimekiri on pikem. Tahavaatekaamera, parkimisandurid ees ja taga, käru vedamisel on abiks Trailer Swing Assist – süsteem, mis haagise stabiilsena hoiab. Tavalise kiirushoidiku asemel võiks ju olla ACC, mida esmapilgul ei leia ka lisavarustuse nimekirjast.

Loe edasi ja vaata pilte SIIT

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena