Ala, mille CO2 emissioon võrreldav 200 miljoni autoga
Satelliitide andmed on juba mõnda aega näidanud suurt süsihappegaasi emissiooni Aafrika troopilistelt aladelt. Teadlased uurisid süsinikutsüklit troopilistel aladel perioodil 2009-2017 ja eraldi seati fookus aastatele 2015 ja 2016, mil mõõtetulemusi saadi kahelt eraldiseisvalt satelliidilt.
Troopilised ökosüsteemid on väga suured süsinikulaod - suur hulk süsinikku on piirkonna taimedes ja mullas ning üldiselt on need atmosfäärist süsinikku endasse sidunud. Nüüd on aga olukord muutunud ja troopilised alad aasta kokkuvõttes mitte ei seo süsinikku vaid paiskavad seda atmosfääri. Ainuüksi Ühelt alalt Aafrikas atmosfääri jääv kogus on ca 1 - 1,5 miljardit tonni aastas.
Kõige rohkem süsihappegaasi paiskub atmosfääri Lääne-Etioopia ja troopilise Aafrika lääneosast, selgus väljaandes Nature Communications avaldatud uuringust.
Aasta lõikes eelnimetatud piirkondadest Aafrikas atmosfääri "jääv" süsihappegaasi kogus on sama suur kui 200 miljonit autot süsinikku õhku paiskavad. Probleemi olemus on sarnane - nii autod kui ka troopilised alad vallandavad pika aja jooksul maapõue salvestatud süsinikku.
Troopilised alad moodustavad umbes kolmandiku maakera maismaast ja umbes kolmandik Maa kolmest miljardist puust kasvab just selles piirkonnas. Nagu muudeski piirkondades, toimib sealgi süsinikuringlus - erinevates protsessides eraldub süsihappegaasi (näiteks tulekahjud) ja fotosünteesiga seotakse süsihappegaas taas taimedesse ja mulda, kuhu see salvestub.
Küsimus on selle ringluse saldos - kas tsükli lõikes seotakse süsinikku maapõue või paisatakse seda välja. Ja nüüd sai kinnitust see, mida mõnda aega on kardetud - piirkond, mida veel praegugi tutvustatakse koolilastele "maailma kopsudena," paiskab netoarvestuses süsinikku hoopiski välja. Väga palju. Lõuna-Ameerika saldo on veel negatiivne, st sealsed troopilised alad (veel) seovad süsinikku, aga kauaks sedagi enam on.
Saldo on muutunud peamiselt seetõttu, et troopilised ökosüsteemid on väga tundlikud kliimamuutustele ja ka inimtegevus häirib looduslikke rütme. Emissiooni peamiseks põhjuseks on ilmselt muutunud maakasutus ning põud. See tähendab natuke meelevaldselt lihtsustades, et troopilised metsad ja maa hävineb järjest (hävitatakse) ning seetõttu vabaneb sealt atmosfääri pika aja jooksul kogunenud süsinik.
Teisisõnu: Troopilises Aafrikas, teatud piirkondades maa degradeerub ja see protsess on jõudnud sellesse staadiumisse, et piirkond vabastab süsinikku atmosfääri, mitte ei seo seda.
Toimub laviiniefekt - rohkem süsihappegaasi atmosfääris soojendab kliimat ja see omakorda kiirendab maa degradeerumist, mistõttu vallandub veelgi rohkem süsihappegaasi...
Aasta tagasi kirjutasime Fortes uurimusest, milles olid luubi all kümme meie planeedi kõige haavatavamat piirkonda, nende seas Amazonase vihmamets, polaaralade jääkilbid, taigad ja ookeani põhi.
Need piirkonnad on väga olulised atmosfääris leiduva süsihappegaasi kogujad ja talletajad. Leiti, et kui seal temperatuurid kasvõi õige pisut tõusevad, võib süsihappegaas salvestumise asemel hoopis erituma hakata.
Popular Mechanics kirjutas toona, et kui temperatuurid tõusevad, võib see ookeanides, taigades ja troopikas mitmete liikide massilise suremiseni ja kui hukkunud taimed ja loomad kõdunema hakkavad, jõuab protsessi käigus tekkiv süsihappegaas atmosfääri.
„See on justkui doominoefekt,“ võrdles fenomeni uurimuse autor Johan Rockström. „Kui ühe kivi ümber lükkad, tõukab see pikali järgmise ja nii edasi. Võib osutuda väga raskeks või isegi võimatuks tervet doominokivikeste rida ümber kukkumast peatada.“
