„Kuldne veri“ — nii haruldane veregrupp, et sellega on lausa ohtlik elada
Reesus-null-veregrupp, mida nimetatakse ka „kuldseks vereks“ (ingl golden blood) on üliharuldane veregrupp, mida on viimase poole sajandi jooksul maailmas tuvastatud ainult 43 inimesel.
Meie punaste vereliblede pinnal esineb kuni 342 eri tüüpi antigeene, s.t molekule, mis käivitavad teatud spetsiifiliste valkude, nn antikehade tootmise. Just teatud antigeenide puudumine määrabki inimese veregrupi.
Umbes 160 neist antigeenidest peetakse tavalisteks, mis tähendab, et neid leidub enamiku planeedil elavate inimeste punastel verelibledel.
Kui inimesel puudub mõni antigeen, mida esineb 99 protsendil kõigist teistest inimestest, peetakse tema verd haruldaseks; kui tal puudub mõni neist antigeenidest, mida leidub koguni 99,99 protsendil inimkonnast, võib tema verd pidada üliharuldaseks.
342 teadaolevat antigeeni kuuluvad 35 veregrupi-süsteemi, millest Rh-süsteem ehk reesussüsteem 61 antigeeniga on suurim. Juhtumid, mil mõni neist antigeenidest inimesel puudub, ei ole eriti haruldased.
Näiteks puudub u 15 protsendil europiidse rassi esindajaist antigeen D — kõige olulisem reesus-antigeen —, mis tähendab, et nende inimeste veri on reesusnegatiivne. Aasia elanikkonna seas on reesusnegatiivsete veregruppide valdavus märksa väiksem (0,3%).
Aga mis saab siis, kui inimesel puuduvad kõik 61 reesus-antigeeni? Veel alles pool sajandit tagasi uskusid arstid, et sellise verega loode ei jääks emaüsas ellu, rääkimata võimalusest areneda normaalseks ja hea tervisega täiskasvanuks.
1961. aastal tuvastati aga ühel Austraalia põlisrahva esindajast naisel reesus-null-veregrupp, mis tol ajal spetsialistidele täiesti uskumatu tundus. Pärast seda on reesus-null-verd tuvastatud kokku vaid 43 inimesel maailmas.
Reesus-null-grupi verd nimetatakse „kuldseks“ kahel põhjusel. Olulisem neist on asjaolu, et reesus-antigeenide täieliku puudumise tõttu võib seda üle kanda igale reesussüsteemis harvaesineva veregrupiga inimesele.
Reesus-null-vere elupäästev potentsiaal on suisa nii suur, et ehkki verepankadele annetatud veri reeglina anonümiseeritakse, üritavad teadlased reesus-null-veregrupiga doonoreid üles leida ja paluda neil veel verd loovutada.
Kuna „kuldne veri“ on aga väga haruldane, kantakse seda patsientidele üle vaid kõige äärmuslikumatel juhtudel, kuna seda on praktiliselt võimatu asendada.
Teisalt on „kuldsel verel“ väga suur väärtus teadusele, kuna see võib aidata uurijail muukida lahti äärmiselt keeruka reesussüsteemi täpsete füsioloogiliste ülesannete mõistatuse.
Reesus-null-verd võib siirdada igale reesusnegatiivse veregrupi verega inimesele, mistõttu ütlevadki teadlased, et see on väärt oma kaalu kullas.
Mis saab aga siis, kui nii ebatavalise veregrupiga inimene ise vereülekannet vajab? See oleks suur probleem, kuna taolistele inimestele saab üle kanda ainult reesus-null-grupi verd, mis tähendab, et selle veregrupiga on ohtlik elada.
Kui neile siirdatakse verd kelleltki, kelle veri on positiivne kas või üheainsa suhtes 61 reesus-antigeenist, võivad nende enda organismis leiduvad antikehad sobimatus doonorveres sisalduvate antikehadega reageerida, kutsudes esile üsna tõenäoliselt surmaga lõppeva immuunreaktsiooni.
