Nägu on vägevaim relv
Inimese nägu on loomariigis ainulaadne. Värske teooria näo funktsiooni kohta on, et selle peamine eesmärk on võimaldada meil teistega manipuleerida. Vanemate tõekspidamiste järgi peegeldavad meie näoilmed otseselt meie sisetundeid. Detailsed 3D-skannimised, mahukad DNA-analüüsid ja isolatsioonis elavate rahvaste uuringud peavad näo saladused lõpuks lahti muukima.
Aasta on 1839. Charles Darwin on kodus Kentis Inglismaal ega suuda pöörata pilku oma vastsündinud pojalt. Noort meest valdavad paljud ülevad isadusega seotud emotsioonid, ent temas miilab ka teaduslik huvi. Ta märgib üles kõik väikelapse esimesed grimassid.
„Alates kaheksandast elupäevast ja pisut hiljemgi jälgisin kisahoo esimesi märke. [---] Niipea, kui karjumine algas, tõmbusid kõik lihased silmade ümber tugevasti kokku ja suu läks pärani lahti,“ kirjutab Darwin oma pojast teoses „Inimese ja loomade tunnete väljendused“.
Kui see raamat 1872. aastal ilmus, äratas see laialdast tähelepanu. Selles olid esimesed teaduslikud teooriad näo arengu ja näoilmete tähenduse kohta. Darwin esitas teoses märkmeid, fotosid ja muid andmeid kogu maailma teadlastelt ja tõi muu hulgas välja asjaolu, et ka koertel, kassidel ja šimpansidel on erinevad näoilmed, mis meenutavad inimese omi.
Tema eesmärk oli paigutada inimene evolutsioonilisse konteksti. Teoses tuvastas ta ka kuus näoilmet, mis väljendavad põhiemotsioone, mis on kõigis kultuurides ära tuntavad. Need on viha, põlgus, üllatus, rõõm, kurbus ja hirm.
Darwinil oli kaks suurt küsimust, millele ta vastust otsis: esiteks, miks näeb inimese nägu välja just selline, nagu see välja näeb; teiseks see, mida tähendavad erinevad näoilmed. Esmapilgul on need justkui lihtsad küsimused, kuid tegelikult ei ole see sugugi nii. Uued põlvkonnad teadlasi maadlevad veel tänapäevalgi näo saladustega, kuid nende töövahendid on mõistagi muutunud. Nüüd on abiks algoritmid, DNA-analüüs ja 3D-fototöötlus. Pikk rida ehk üllatavaidki vastuseid Darwini põhiküsimustele on juba leitud.
Aasta on 2015. Antropoloog Mark Shriver USA Penn State’i ülikoolist silmitseb oma kontoris kahte väga erilist portreefotot. Ühel neist on ta ise, teisel tema hetkel 6aastane poeg 25aastasena. Mõlemad portreed on arvuti genereerinud DNA-analüüsi põhjal.
Pildil temast endast on originaali (ehk tema enesega) teatud sarnasusi. Poja portreed on raske tegelikkusega võrrelda – on too ju alles kuuene – aga ta teab juba nüüd, et see ei saa olla täpne. Praegu saab DNA põhjal kindlaks teha mõne üksiku üldisema joone: silmade ja juuste värvuse, muidugi ka soo, etnilise päritolu ja üht-teist veel. Eelduste kohaselt aga muutuvad seda laadi prognoosiportreed täpsemaks, kui teadlased saavad näo kohta uusi teadmisi.
